Blog by Katrin

Ajaviiteks

2012-01-30T23:52:00.000+02:00

Sain oma esimese sokiga peale kaheksanda klassi käsitöötundi paar päeva tagasi valmis. Kanna kudumine tundus küll alguses nagu kõrgem matemaatika, aga kui näpuga raamatus järge hakkasin ajama ja kõike täpselt nii tegin nagu raamat seda õpetas, olingi omadega mäel! Järgmine sokipaar tuli juba palju lihtsamalt ja kui nüüd kooli kõrvalt aega saan, võtan ette ülejärgmised. Niiet.. vardad kätte ja kuduma! Saate sellega kõik kindlasti hakkama, olen kindel.

Kokkuvõte № 5

2012-01-29T11:44:00.002+02:00

On aeg uueks kokkuvõtteks!

Siiani on blogi saanud kokku 42 517 klikki. Neist 3661 tehti eelneva kuu aja jooksul. Ühes päevas sai blogi keskmiselt 122 klikki. Kui võrrelda neid näitajaid kokkuvõttega number neli, järeldub, et blogi sai jaanuari kuu jooksul 2 korda rohkem klikke, kui detsembris.

Kes on minu kõige suuremad referrerid (ehk kuidas või kelle kaudu jõutakse just siia?)

www.google.ee (335 korral)
www.google.com (47 korral)
halavihikuke.blogspot.com (26 korral)
cattivascloset.com (24 korral)
www.google.de (22 korral)
blog.tr.ee (18 korral)
domar.ru (18 korral) [julgen arvata, et see on mingisugune spämm]
alittlebitofkerttuslife.blogspot.com (16 korral)
troll-face-ru.blogspot.com (11 korral)
www.facebook.com (11 korral)

Enim kasutatavad otsingusõnad, mille kaudu on jõutud minu blogini (kõik otsingusõnad muutmata kujul):

sushi (109 korral)
desperate housewives (39 korral)
suitsusilm (21 korral)
geelküüned (19 korral)
suitsusilmad (13 korral)
kateriinu.blogspot (12 korral)
kudumine (6 korral)
blog by katrin (5 korral)
ilusad geelküüned (5 korral)
margit roomet (5 korral)

Esimesed viis otsingusõna on nagu aegumatu klassika - nende abil jõutakse minuni juba iidamast ja aadamast välja, sest kuskil arhiivis on mul pilte sushist ja suitsusilmadest. Juttu on seal kuskil ka geelküüntest. Kõige viimane otsingusõna hakkab ka vist juba oma moodi legendaarseks saama.. tundub, et õpilastel on tema vastu jäägitu huvi.

Selle kuu jooksul on blogi kogunud klikke 10 erinevast riigist. Neist enim tulevad otseloomulikult Eestist (1874), seejärel USA (224), Soome (223), Saksamaa (98), Norra (72), Venemaa (35), Türgi (16), Prantsusmaa (13), Ukraina (13) ja Bulgaaria (7).

Et teil lihtsam jälgida oleks, tegin kasutatavate brauserite ja op-süsteemide kohta diagrammid. Keda huvitab, sel lihtsam jälgida!

Ja viimaks.. kuu aega tagasi oli blogil 35 followeri. Tänaseks on teid 40, mis teeb +5 followeri! Aitäh teile ja olge tublid!

Häid ideid

2012-01-28T12:01:00.003+02:00

Tahtsin teile näidata juba ammu-ammu midagi, mis ma ühest beebipoest leidsin. Kuna ma ei suutnud vastu panna ja ostsin selle kingiks ka ühele oma väikestest inglitest, ei saanud ma teha seda aga enne, kui nad paki kätte saavad.

Mulle meeldivad väga asjad, millel on oma sõnum. Sellega seoses meenub mulle, et tahtsin teile näidata veel midagi vahvat, mis Tallinna korterisse sai ostetud, aga sellest kunagi hiljem, kui aeg kooli tagasi minna ja neist pilti saab teha. Aga okei.. tagasi leiu juurde. Käisin mitmetes beebipoodides enne, kui leidsin selle siin pildil, millest ma ei suutnud enam lihtsalt mööda vaadata. Minu arvates oli see nii superarmas!

Kurvaks läheb lugu sealt maalt, kui selgus, et see müts nendeni ei jõudnudki. Pakk oli lihtsalt kas katki läinud või päris katki lõigatud ja hiljem teibiga uuesti kinni pandud.. kõik muu oli olemas, aga seda mütsi mitte. Olin seda kuuldes nii õnnetu.. Kui "Minibeebis" teda veel olema peaks, ostan uuesti ja saadan veel kord või võtan kaasa siis, kui ise sinna sõidan.

Muide, olen märganud Selveris müügil olevaid padjapüüre kingiks emale või vanaemale, kuhu on peale kirjutatud väga kauneid soove. Mulle nende idee väga meeldis! Kel huvi, siis lähemalt tutvuda ja tellida saab SIIT.

Isegi parem kui lihtsalt hästi

2012-01-27T15:48:00.002+02:00

Brrr.. krõbisev külm on nüüd ka meieni jõudnud. Esimest korda selle talve jooksul tunnen, kuidas sõrmed hakkavad kaua väljas olles vaikselt külmetama ning nina annab väikseid kipitamismärke. On aeg kapisopist suusapüksid välja otsida ja end õige varustusega riide panna. Noh.. sest olgem ausad. On ikka parem küll käia kindlal maapinnal, mis alt ära ei vaju, kui selles vesises pläustis, mis sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmisel jalgade kuivaks jäämise tõenäosuse üsna nulli lähedale kiskus. Igas halvas on midagi head. "Ja nii ongi!" nagu ikka Ženja armastas öelda.

Uudistest rääkides siis.. mul on iseenda jaoks (ja eks jagatud rõõm on ikka topeltrõõm) lausa kaks head uudist!

Märtsi alguses toimub järjekordne eurosaadikute kokkutulek Brüsselis, kuhu... *trummipõrin*.. on au olla kutsutuna kohal ka minul! Asja korralduslikust poolest saan teada veidi hiljem ühel koosolekul, aga mineku suhtes olen nüüdseks täitsa kindel. Minu jaoks on see väga suuri uksi avav võimalus tulevikku ja olen kandidatuurist valituks osutamise eest ikka väga-väga õnnelik!

Aprilli alguses toimuvad mu õepoja ristsed ja selleks puhuks lendan ka ise kindlasti kohale. Mul on isegi imelik öelda "õepoeg", sest minu jaoks on minu kallid Victoria ja Krisander nagu minu oma lapsed. Nagu Delisagi. Ma armastan neid lapsi nagu ei midagi muud siin ilmas ja ma pean vägisi nutumaiku kurgust alla neelatama, kui igatsusenoot jälle helisema hakkab. Mu süda puperdab juba pelgalt seda kirjutades 3x kiiremini, kui tavaliselt.. ma ei kujuta ette, mis ta siis veel päris kohapeal teha võiks. Olen juba praegu väga ärevil ega suuda seda aprilli algust li-i-i-ii-htsalt ära oodata!

Pärast selliseid superuudiseid tunduvad minu jaoks need paar postitust tagasi kirjeldatud koolikohustused lausa "köki-mökina" ja motivatsiooni kõike kohe, nüüd, täna ja kuni tähtaja kukkumiseni välja ära teha on rohkem kui küll! Oeh.. seda kõike pulbitseb mu sees nii ülevoolavalt palju, et oma tõelisi tundeid ei oskagi nii kirja panna nagu õige oleks.. aga no vot, nii vähe ongi õnneks vaja!

Suunurgad taeva poole

2012-01-24T18:17:00.002+02:00

Üks suur ja magus killuke headust kogu selle suure susservusseri sisse - karistusõiguse eksam seljataga ja hindeks B! Jehuuu! See oli enim EAP-sid andev aine sel õppeaastal üldse, niiet võiks peaaegu nagu öelda, et veerandiga on mission complete. Kordan: jehuuuuuu!

Kivi südamel

2012-01-21T18:34:00.001+02:00

Kui keegi küsiks mult, et kuidas mul viimasel ajal läinud on, siis järgneks sellele tõenäoliselt nii pikk vastus, et küsija esimese poole minuti jooksul oma küsimust kahetsema hakkaks. Ja kuna keegi minu käekäigu üle erilist huvi pole ilmutanud, siis teen näo, et see siiski teid huvitab. Reeglina mulle ei meeldigi laskuda siin väga sügavale iseendasse (või siis mingis faasis väga minu eraelu puudutavatesse küsimustesse), aga nagu öeldakse.. critisim is the thing that keeps you going.

Ma ei hakkagi enam ennast üle kordama selles osas, kui raske on koorem, mida koolikohustus meil hekel kanda käseb, aga ometi.. ei saa sellest absoluutselt üldse mööda vaadata. Selleks ei pea olema isegi mitte väga palju ettekujutust raskustest mõistmaks, mida tähendab käia hommikust õhtuni loengutes, kirjutades vabadel hetkedel kursusetööd ning laveerides ei-millegi-arvelt (või siis oleks õigem öelda une) kohtupraktika tegemist.

Seda, mida kujutavad endast loengud, teavad ilmselt kõik.

Kursusetöö on lõputööle eelnev töö, mis kajastab endas mingit hetkel aktuaalset õiguslikku probleemi. Kui töö ei kajasta endast komisjoni jaoks õiguslikku probleemi, oled mööda kirjutanud. Kui teema pole piisavalt aktuaalne (ala probleem, millest kunagi räägiti, aga mis praeguste probleemide kõrval jääb täiesti varju), oled taaskord mööda kirjutanud. Kõige lihtsam on mõelda enda jaoks välja, kas tunned end paremini era- või avaliku õiguse valdkonnas. Sellest lähtuvalt tuleks valida ka teema. Ehkki endiselt.. teema, mis oleks aktuaalne. Teoorias ja siit loetuna võib see kõik tunduda raske, aga olles päevast päeva selle sees, oskad sa mõelda nö "kastist välja". Õiguse mõttes. Oskad näha asju nii nagu teised neid näha ei oskaks. Siiamaani on asi lihtne. Raskused tulevad mängu alles siis, kui sul on vaja olla pidevalt oma juhendajaga ühenduses, et iga oma tekkiva küsimuse juures saaksid alati nõu küsida ning hoida oma tööd nö "õigel trajektooril". Õiguslike probleemide korral on väga tavaline, et üks probleem tuleneb tegelikkuses eelmisest ja nii võidki oma töös sujuvalt oma teemast kõrvale kalduda. Kui aega oleks kirjutada küll, poleks jälle probleemi. Eelkaitsmise tähtaeg on täpselt 2 nädala pärast (selleks hetkeks peab olema valmis 50% tööst). Mul pole veel tiitellehtegi, ehkki teema, sisu, allikad ja ülesehitus on peas valmis. Ootan tulevat nädalat, et juhendajaga läbirääkimisi pidada. Kursusetööst endast räägiti meile poolteist nädalat tagasi. Ehk on nüüd selge, miks on need asjad just nii nagu nad on.

Kohtupraktika iseenesest ei ole ka midagi rasket. Tuleb käia kohtus kuulamas 3 kriminaal-, tsiviil- ja haldusasja; neid analüüsida ning siis nende põhjal aruanne esitada. Seda tuleb samuti kaitsta. Raske hakkab sealt maalt, kus me mõistame, et meist mitte keegi pole hiromant. Mina ei saa teha kohtunikele ettekirjutusi selles osas, mis kuupäeval mul sobiks kohtusse tulla (ja see on ise üleüldiselt juba täiesti jabur mõte). Ehkki sellegi poolest tuleb ära käia nii eelistungil, kui ka sellele järgneval istungil. Kõik, kes vähegi "kohtuveskitega" kokku puutunud, teavad, et ükski istung ei toimu üksteise järel, vaid eelistungile järgnev istung võib toimuda ka näiteks ühe-kahe-kolme kuu tagant. Tuletagem meelde, et ära tuleb käia kokku 20 istungil, mitte ühel-kahel, mille puhul suudaks selle aja loengute ja muude kohustuste vahelt isegi leida.

See kõik on tehtav. Aga tehtav täpselt sellise hinnaga, et oman varsti prille ning olen "unevõlglaste inkassos" suurim võlglane. Küsitav on seegi, et ega ma seda juba praeguseks hetkeks pole.

Õppejõud ise ütlevad, et siit maalt lähebki ainult raskemaks ja mitte grammigi kergemaks. Ma olen nõus väljendiga, et "raske õppustel, kerge lahinguväljal". Vahel lihtsalt tunnen, et pean endast tuld välja purskama, mõistmaks, et kõik on hästi ja sa saad hakkama. Peab saama.

Teie väsinud, aga õnnelik
Kats

"Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis." L. Meri

2012-01-18T19:19:00.001+02:00

No see pilt ütleb nüüd küll rohkem kui tuhat sõna! Novembris õpetajaile palgatõusuks raha polnud (rääkimata siis kõigest muust, mis tegelikkuses Eestis isegi enam katmist vajaks) ja Ligi sõnutsi "ei saa võtta sealt, kust mitte midagi võtta pole". Ometi, jaanuaris leidsime iga riigikogulase jaoks koguni 246 eurot. Lõhnaks nagu mõnitamise järgi.. või mis?

Küsimus laiale ringile

2012-01-17T23:18:00.000+02:00

Hei-hei! Tahtsin küsida, et kas keegi oskab teist soovitada häid silmatilku või mingit muud vahendit, mis väsinud silmadele leevenduseks oleks? Mul on juba mitmendat päeva järjest silmad megaväsinud, eriti õhtuks. Silmanägemine ise halvenenud ei ole, küll aga tunnen, et silmad oleksid justkui kuivad.. ja sellest tingituna ka väsinud. Sellist asja pole iial varem esinenud, kui alles nüüd viimastel päevadel ja usun põhjuseks olevat silmade liigse pingutamise tundide viisi lugemise näol. Ma ei ole kunagi silmadele mingeid preparaate ostnud, aga tean, et nad on olemas. Äkki keegi hea inimene teab või omab kogemust. Sa oleksid väga abiks!

Aeg kaob käest

2012-01-16T15:44:00.000+02:00

Nädalavahetus lipsas nii kiiresti käest ära, et suurt midagi korda saata ei jõudnudki. Või noh.. eks karistusõiguse materjalide läbitöötamine koos situatsioonküsimustele vastamisega on ka omaette saavutus (millele ma muide üks tunnike tagasi alles lõpliku punkti panin), aga see pole tegelikkuses just see tegevus, mida ma end meelsasti nädalavahetustel tegemas näeks. Ehkki tõenäoliselt hakkab selliseid nädalavahetusi väga palju tulema. Nuuks.

Mainisin laupäeval, et lähme õhtuks sõbrannadega sushit sööma.. ja nii tegimegi! Nii sushile kui ka itaalia ja india köögile on minu maitsemeelte järgi täiesti või-i-i-i-matu vastu panna.. lihtsalt liiga hea! Edasine tee viis meid Cafe XS'i, kus paar sõbrantsi juba ees ootasid ja nii see õhtu kulgeski.

Nädala selgroo murran Tallinnas, sooritan ühe arvestuse ja ühe eksami ja kui jõuan, proovin reedel halduskohtusse ka jõuda. Kuulmiseni!

Nii lihtne ongi

2012-01-15T15:52:00.000+02:00

Le out it is

2012-01-14T17:41:00.001+02:00

Et mitte 7-päeva-nädalas õppimisse ära manduda, on meil täna tüdrukutega plaanis minna Ahoy sushibaari sushile ja eks siis näis, mis õhtu edasi toob (..kui toob). Sushitanud pole tõesti enam pikka-pikka aega ning mõte ingveri, soja ja sushi maitseelamustest paneb neelud l-i-i-ihtsalt klõnksatama! Omnom!

Vaimu pole peal

2012-01-12T23:04:00.004+02:00

Vaimuväsimus. On see miski, mille me iseenda välja vabandamiseks ettekäändeks toome või on see uhke väljend siiski täiesti vettpidavalt tõene hingeseisund? Kui seda tunned, tead täpselt, mis ta on. Ma saan aru, et inimesed väsivad suure füüsilise koormuse all täiesti silmnähtavalt ära, sest higipull otsmikul ja poolvidukil pilk ütleb enda eest niigi kõik. Vaimu ja selle seisundit teist (või kas või iseennast) vaadates võib olla raske ära tabada, aga ärge laske end sellest eksitada - kõik pildid ei ütle rohkem kui tuhat sõna. Peale pikka ja järjepidevalt intensiivset tööd on täpselt selline tunne nagu oleks neljaks nädalaks kuskile kontorisse luku taha pandud, et surmaähvardusel kellegi valgustkartvaid jamasid "seaduse auke" otsides kinni mätsida.

Pean tunnistama, et ma tõepoolest ei mäleta isegi mitte suvest, kus vahel tuli 14-16 tundi järjest tööl olla, et ma oleksin voodisse pugedes ja pea padjale pannes koheselt uinunud. Minusugune super "voodi filosoof" ei uinu tavaliselt kunagi enne, kui mitte kõik, siis vähemalt pooled maailmamured on mõttes läbi arutatud ja vähemalt paarile neist iseenda väljapakutud lahendus välja mõeldud. Mõtted stiilis "ah kuidas teeksin seda nii" ja "oh kuidas ütleksin talle naa" ründavad mind siis nagu hagejad kohtusekretäre lahendust nõudvate vaidlustega. Ärge arvake, et ma nüüd tavaliselt öösiti ei magagi, aga lähima poole tunni jooksul peale "magama minekut" ma tegelikkuses iial ei uinu. Mõtted lihtsalt vajasid mõtlemist. Pean ausalt tunnistama, et see hetkel toimuv sekunditega-uinumise-mäng mulle iseenesest täitsa meeldib, sest see tagab mulle kvaliteetse, sügava ja pika une, ent on omaette küsitav kogu kupatus, mis endast selle nimel välja tuleb anda. Seda on tõesti palju.. ja aina rohkemaks teda läheb.

Aga mis seal ikka. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks! Et mitte oma enesedistsipliini alla lasta või seda sootuks ära kaotada, on vahel selline "hullu panemine" täiesti taunitav. Oluline on vastu panna ja pinge all mitte murduda. Selle teiseks nimetuseks on vist "elukool", aga.. las ta selleks korraks jääda.

Olge tublid,
Kats

Värvid hinge

2012-01-09T23:34:00.001+02:00

Olen juba seitsmest saadik jalul ja mütanud terve päeva ringi, et kõik pakilised ja vähempakilised asjad ära saaks aetud.. eks ikka selleks, et kibekiirelt tagasi koju tulla ja ülejäänud õhtupoolik õppimise seltsis veeta. Olen tegelikkuses unevõlglaste inkassos juba eilsest saati tagaotsitav ning oma "võlgade katteks" plaaningi kohe pea padjale panna. Enne aga, näitan teile minu viisi, kuidas oma hallidesse ja argistesse nädalapäevadesse veidi rõõmsamaid toone tuua. Töötab innustavalt hästi!

Kingitud anne

2012-01-08T15:08:00.001+02:00

Kui ma ühel päeval peaksin kinni püüdma kuldkalakese, kohtuma džinniga või saama lihtsalt tuttavaks ühe rikka, aga suure südamega inimesega, siis see on just see pilt, mida ma neile näitaksin. Lõpetasin just mõned minutid tagasi järjekorras kaheksanda tema kirjutatud raamatuga ning ma lihtsalt e-i v-õ-i.. asun aga üheksanda kallale!

Hea ajaviide

2012-01-06T15:41:00.001+02:00

Sain jõuludeks ühe väga hea raamatu kudumisest ja erinevatest mustritest ning kuna mulle kudumine ise juba ammu tegelikult meeldis, siis otsustasingi vardad ühte ja lõnga teise kätte võtta. Erinevate silmuste meeldetuletamine käis tegelikult kiiremini, kui arvanud oleks ning vaba aja veetmisviisina on kudumine ikka tõesti mõnna!

Back on track

2012-01-03T17:14:00.001+02:00

Juhtuski see, mida oligi veel kaks nädalat tagasi oodata - puhkus sai läbi ja algab jälle koolielu. Õnnistasimegi täna sisse oma selle aasta esimese loengu ja astusime non-stop karussellile lõpppeatusega 18. juuni. Hõissa!

Täna oli esimest korda selle kahe aasta jooksul, mil ma ülikoolis üldse käinud olen, inglise keele loeng. "To break the ice" nagu õppejõud ise ütles, pidime kõik end talle veidi tutvustama ja rääkima sellest, miks me õigust õppima üldse läksime. See oli hea küsimus. Hea just seetõttu, et see lihtne küsimus paneb tõeliselt mõtlema selle üle, mida vastata. Kui vastata, et "tulin sellepärast, et lihtsalt tulin" ei jäta see vist just kuigi head muljet ja paneb sinu suhtes pead vangutama.. kuigi tuleb tõdeda, et ka minu kursakatest väitsid seda rohkemad, kui ühe käe sõrmedel üles saaks lugeda. Ega ma ise ka ei teadnud kohe gümnaasiumis, et vot just selleks ma saan ja just seda ma õppima lähengi, kuigi mingi teatud valdkonna olin enda jaoks ikka välja valinud. Teadsin, et kui ma ei õpi õigust, siis õpin kas rahvusvahelisi suhteid, politoloogiat või muud ühiskonda ja selle toimimist reguleerivat ala. Kuna õigus on kõige otsesemalt seotud sellega, kuhu ma kord välja jõuda tahaks, oligi prioriteet number üks paigas. Otsustamisel aitas mind tegelikult väga palju ka minu keskkooliaegne inglise keele õpetaja, kes just viimasel aastal oli toeks kogu oma nõu ja jõuga ja suunas meid oma järgneval eluteel väga olulisel määral. Ma usun, et elus on tähtis teha seda, mis sulle endale meeldib ja mida tehes end enesekindlalt tunned. Seega on oluline leida just see sinu "nišš" ning mitte ajada taga seda, mida sa end pigem tegemas ei näeks. Ma tean, et selle turvatsooni ledimine iseendas on tegelikult raskem, kui selle lugemine siit tundub, ent ühel päeval mõistad, et asi oli seda väärt. Pea meeles - kui sa teed miskit kogu oma südamega, teed sa seda alati hästi!

Huvitav oleks teada, et.. kas teie teate, miks te õpite just seda, mida õpite? Kas olite otsuses juba varem kindel või jõudsite tõdemuseni katseeksitusmeetodil? Vahel on hea küsida iseendalt mõni lihtne küsimus, millele vastata pole sugugi nii lihtne, kui see alguses näida võib, sest see aitab eneses selgusele jõuda ja omi eesmärke selgemalt paika panna.

Shoot! Ma ei hammusta!

01012012

2012-01-01T22:19:00.000+02:00

Uus aasta - siin ta nüüd on! Uhke ja paljukardetud 2012 on kohal, kujunedes siis just nii edukaks ja õnnelikuks nagu me sel ise kulgeda laseme. Minu eilne päev möödus sõnukirjeldamatult hästi.. alustades siis sellega, et sain kohe hommikul kokku emaga, keda ma juba kolm kuud näinud polnud ning tipnedes sellega, et sain võtta aasta vastu mulle siin ilmas justkui alustalaks ja kandvaks konstruktsiooniks oleva ingliga. Mainisin, et mul on emale väike üllatus, mida me tegelikkuses umbes 5 minutit pärast kokkusaamist realiseerima läksimegi. Kinkisin talle selle sama peanaha- ja juuksestruktuuri analüüsi ning hoolduse ja ostsin salongist seemneks kaasa ka juuksuri poolt talle soovitatud šampooni, et hooldus vaid ühekordseks naudinguks ei jääks. Pärast juuksuritoolist tõusmist kallistas ema mind õnnepisarais ning sel hetkel tundsin iga oma ihukarvaga, kuidas sellised väikesed asjad teevadki elu nii ilusaks ja elamisväärseks. Pidage alati oma lähedasi meeles isegi siis, kui selleks erilist sündmust tegelikkuses polegi. Väikesed asjad, üllatused, uued kogemused ning pisarad, mille põhjus peitub õnnes.. see on lihtsalt elutoitev jõud.

Just veidi aega tagasi saatsin ära ema ja venna pere, kes käisid uue aasta puhul meie pool õhtust söömas ja niisama perega koos aega veetmas. Oehh.. minu jaoks on tõesti minu pere ja nendega koos veedetud aeg justkui luksus, sest elades teineteisest nii kaugel ning nähes nii harva nagu me näeme, siis tunnedki end nagu taevast alla sadanud õnnevalangu ainuomanikuna. Kõik, kelle elu vähegi taolisele olukorrale sarnaneb, teab, et sel hetkel valdav tegelik tunne on lihtsalt kirjeldamatu. Seega.. uus aasta on alanud minu jaoks ma arvan, et kõige paremal viisil, mis üldse võimalik ning ega miskit ilusamat enam soovida ei oskakski. Kui siis ainult seda, et ka kõik Norras elavad pereliikmed oleksid kohal olnud. Aga.. küll tuleb ka see aeg!

Soovin teile uueks aastaks palju kordaminekuid, kaalutletud otsuseid, rohkem mõistvust ning sallivust; et te aitaksite ka neid, kes end ise aidata ei saa ning oleksite tolerantsed ka kõigi nende suhtes, kelle ühiskond ise maha laidab. Kitsarinnalisus ja näpuga näitamine ei vii meid sammugi kaugemale, vaid kukutab ainult üha sügavamasse auku, mille tegelikust sügavusest saame aru alles siis, kui enam üle ääre ei ulatu vaatama. Leppige sellega, et issanda loomaaed ongi kirju ning tegelikkuses on koht siin päikese all mõeldud kõigile. Parimas võimalikus variandis, head uut aastat!

Ja ongi aasta läbi..

2011-12-30T20:04:00.001+02:00

Mõtlesin tegelikult, et teen sellise aastat-kokkuvõtva-postituse homme, mil tegelikkuses ongi aasta päris viimane päev, ent kui nüüd reaalselt mõtlema hakata, siis... see ei oleks absoluutselt mitte kuidagi võimalik. Jooksen hommikul juba varakult linna ja saan kokku emaga, mul on talle üks väike üllatus ning pärast seda ongi aeg juba seal maal, et mul tuleb Tristaniga hotelli end sisse registreerima minna. Ahaaa.. sellega seoses meenub mulle, et ma vist mainisin siin küll, et otsustasime kalliga aastavahetuse seekord kahekesti veeta, aga midagi täpsemat ei maininudki. Põhimõtteliselt ütlesin ma juba kõik ära.. ainult, et peale hotellitoa on meil veel plaanis minna lebotama Estonia termidesse ja hiljem õhtustada kusagil Pärnu südalinnas. Lihtne, aga võluv.. ja minu jaoks lihtsus ju töötabki!

Leidsin netist (ja praegugi väga aktiivselt blogijate vahel ringiliikuva) küsimustiku, mis aasta 2011 kenasti kokku võtab. Here we go!

1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?
Kui hästi järele mõelda, siis tegelikkuses on neid asju lausa mitu. Näiteks.. päris esimest korda elus lasin ma paigaldada endale ripsmepikendused; esimest korda elus teenisin ise nii palju raha, et sain endale terve uue garderoobi osta; esimest korda elus käisin õigusabi andmas ja.. tõenäoliselt veel midagi, mille peale ma kohe tulla ei oskagi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei andnud endale eelmine aasta mitte ühtegi lubadust. Ka see aasta ei ole ma veel endale ühtegi lubadust andnud ega otseselt plaanigi. Pigem vean endaga igapäevaselt kaasas oma väiksemaid ja suuremaid salasoove, mille täitumiseks lubaduste andmisest ei piisa - tuleb ise vaeva näha!

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Sünnitas ja veel üsna hiljuti. Mind pärjasti kolmekordseks tädiks.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Minu lähedastest õnneks mitte keegi.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?

Tahaksin omada päris oma autot. Kuna, aga selle päris enda oma saamine ei ole antud ajahetkel realistlik, siis tahaksin, et minu ümber oleks aastal 2012 veel rohkem õnne, armastust ja kordaminekuid, kui seda aastal 2011 siiani olnud on.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal ainult mitmeid kordi Soomet ja ühel korral ka Lätit.

7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Üks neist on 10. november, mil sündis väike Krisander. Teine neist on kindlasti 17. detsember, mil saime oma vanade klassikaaslastega kokku ning tegime sellist mürglit, et seda on lihtsalt raske mitte mäletada ka aastaid-aastaid hiljem!

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Lõpetada esimene ülikooliaasta kursuse edukaimate seas. Omandada oma vähe pikale veninud load.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ausalt öeldes ei meenu mulle mitte ühtegi põhjalikku põrumist. Tundub üldse, et minu jaoks on olnud kuidagi eriliselt hea aasta.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige olin aasta alguses mingil hetkel kindlasti. Ühel heal päeval otsustas ka tarkusehammas kasvama hakata ja oma valudega korra majja lüüa. Aasta lõpus vaevasid mind alaseljavalud nagu noorukiea radikuliit ning alles hiljuti suutsin kukkuda puusale ühe piraka sinika. Ärge küsige kuidas, ma lihtsalt oskan.

11. Möödunud aasta parim ost.

Oh issand.. see aasta on saadud neid asju ostetud ikka väga palju, aga üks parimaid (ja kindlasti ka praktilisemaid) on sügis-kevad Icepeak'i jakk, mis tuleb välja, et on aastaringne, sest sobib selga ideaalselt veel praeguselgi ajal. Talve ju pole, üks lõputu sügis.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu venna.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Hahaha, hea küsimus. Selliseid inimesi on.. kahtlemata on. Aga tegelikkuses üritan ma kogu selle südant pahaks ajava pahna endast võimalikult kaugele lükata ja sellele maksimaalselt vähe mõelda. Nii on endal tervislikum elada ja süda on ka täitsa hea.

14. Kuhu läks enamik su raha?
Elamisele kahes linnas korraga.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Kõik need korrad, kui olin ise kohe-kohe ema nägemas või kui mu õde oma perega Norrast kohe-kohe Eestisse oli jõudmas. Tõeline elevus ja õnnepisaratega võitlemine oli sel hetkel, kui mu väike Victoria mul seljatagant ümber kinni võttis ja kõvasti kallistas. Tol hetkel nägin ma teda esimest korda üle aasta aja ja see oli tõsiselt üks meeletult ilus, kallis ja armas hetk.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?
Üks neist on kindlasti LMFAO - Party Rock Anthem ja I'm Sexy And I Know It. Mitte, et need lood mulle meeletult meeldinud oleks, aga neid kuulis söögi alla ja peale, küll originaalis ja erinevate miksidena.. rääkimata siis veel nende põhjal tehtud paroodiatest.

2011 aastaga tulevad mulle kindlasti ka kohe meelde Rihanna - We Found Love; Liis Lemsalu ja tema plaat (mis on minu arvates väga super!); Kelly Clarkson - Mr. Know It All, Getter Jaani ft Mihkel Raud - Me kõik jääme vanaks; Bruno Mars ja tema lood; Lady Gaga oma muusika ja melodraamaga ning kindlasti veel keegi, kelle ma ära olen unustanud.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Õnneks kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Nii raha, kui ka pere suhtes.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
End liigutanud. Rohkem kasulikum olnud. Abivajajaid rohkem aidanud. Külastanud veel rohkem oma vennatütart Delisat, kes on ainus lastest, keda mul igal ajal võimalik näha on.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tegelikkuses möödus terve mu aasta nagu orav rattas, aga sooviksin, et oleksin isegi neil vähestel vabadel hekedel, mis mul oli, vähem aega surnuks löönud ning rohkem produktiivne olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?
Armusin üha rohkem ja rohkem oma kallimasse, kelle pihta oma esimesed armunooled juba 2010 jaanuaris viskasin. See tuletab mulle meelde, et umbes poole kuu pärast tähistame juba oma teist õnnelikku aastat!

21. Kui palju üheöösuhteid?
Päris kindel 0. Võin oma selleaastased väljaskäigud vist üldse kahe (kui mitte ühe) käe sõremedel üles lugeda, sest pidevalt oli tegemist kõige muu, kui vaba ajaga.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Desperate Housewives. Kodutunne.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Mulle ei meeldi sõna "vihkamine". Raske on inimese elu, kes elab aastast aastasse ja muudkui vihkab. Nimetagem seda lihtsalt ebasümpaatiaks. Ning eks leidub ka selliseid inimesi.

24. Parim raamat, mida lugesid?
Olen lugenud nüüd nii paljusid raamatuid, et lausa patt oleks valida nende seast vaieldamatult parim eksemplar. Üks siiani kõige südamelähedasem on mulle Keno Blisteri jutustus nimega "Kas sa nutad, kui ma suren?". Samas armastan ma ka kõiki John Grishami teoseid ning nende hulka veel teisigi erinavate kirjanike bestsellereid. Häid raamatuid on meil küll.. oleks vaid samapalju lugejaid!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Liis Lemsalu repertuaar.

26. Mida sa tahtsid ja said?
Töö. Ma tõepoolest väga tahtsin just seda tööd ja.. saingi!

27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma ei käinud kinos ega tõmmanud kodus alla nii palju filme, et ma nüüd oskaks valida lausa aasta parimat filmi. Ent üks väga hea oli "Hangover 2" ja sellest isegi veel parem "Mis su number on?".

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 20, juubel. Viisin oma parimad sõbrannad Estonia kaheksanda korruse panoraambaari, sõime-jõime-rääkisime ning naersime end lihtsalt hingetuks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui mu ema elaks mulle palju-palju lähemal..

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Midagi erilist vist muutunud ei ole. Enda stiili on üldse raske kirjeldada, sest ma pole sellele väga mõelnud. Enamasti kannan seda, mis mugav ning ilu pärast suuri ohvreid ei too. Väljaarvatud siis, kui need 12cm kontsad on tõesti vastupandamatult ilusad.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Enamasti töötab mu mõistus täitsa iseseisvalt, ent kui tõesti kergelt kuskile poole kalduma hakkab, hoiab ikka Tristan mind kahe jalaga maa peal. Üks neist kordadest oli muide too õhtu, kui see liiklushull meile risti vastu sõitis ja ma kodus kuidagi tema needmist lõpetada ei suutnud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Jan Uuspõld!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Kõik, mis puudutas toimetulekut, heaolu, sotsiaalset kindlustatust ja turvalisust lastega. Laste sotsiaalpoliitika Eestis jätab minu arvates siiani soovida.

34. Keda igatsesid?
Ema. Tunnen temast alati puudust.

35. Kes oli parim uus tutvus?
Töökaaslased Karin ja Rele.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.
Ole alati valmis appi tõttama ning abivajajat aitama, sest ei või iial teada, mil ise abi vajad.

Niiet.. kallid sõbrad! Soovin teile parimat vana-aasta lõppu ja soovin, et teiegi saate selle veeta kõigiga, kes teile vähegi kallid! Olge tublid!

Tegevust igavlejatele

2011-12-29T14:01:00.000+02:00

Hei-hei! Kui teil jõulude ja aastavahetuse vahele jääva aja vahel midagi erilist teha pole olnud, siis soovitan teile kahte raamatut, mida ajaviiteks lugeda võiksite. Mulle endale meeldib väga "igavledes" raamatut lugeda, sest siis kaob igavus sekunditega!

Esimene neist on Tess Gerritsen'i kirjutatud "Vilemees". See on tõesti väga-väga põnev raamat ja haarab lugeja endaga kaasa juba esimeste lehekülgedega! Mäletan, et ostsin selle raamatu võileivahinnaga mingil suvalisel päeval, kui raamatupoodi sisse astusin. Paar päeva hiljem otsisin ta ülesse Rahva Raamatu e-poest ja selgus, et tegelikkuses maksab ta üle 16 euro. Tol päeval oli lihtsalt hea päev. Tiraaž ise on läbimüüdud, aga usun, et raamatukogust peaks ta ikka saadaval olema. Kõigele lisaks on tegemist New York Times bestselleriga, mis tegelikkuses räägib juba ise enda eest. Lugege, see on super!

Teine on Gwen Hunter'i "Uinu vaikselt" ja see meeldis mulle sama palju kui eelminegi! Nende kontekst on erinev, aga mõlemad on väga-väga kaasahaaravad. Vaatasin just Rahva Raamatust, et seal on ta hetkel müügil 15 euroga, mina ostsin selle raamatu järjekordselt mingil suvalisel päeval paari euro eest. See ongi üks hea põhjus, miks aeg-ajalt raamatupoodidesse sisse kiigata - tihti tehakse teatud raamatutele ühepäevalisi allahindlusi umbes 80-90% ulatuses ning järgmisel päeval on tal jälle täishind. Samas eks raamatukogust on ta ka kindlasti kättesaadav ja kel huvi, siis lugege. Tõeliselt hea kirjutis ja igav ei hakka mitte ühelgi leheküljel!

Liiklusidiootidest

2011-12-26T20:07:00.000+02:00

Saime eile õhtul kahe sõbrannaga kokku, muljetasime jõuludest ja uue aasta plaanidest ning sõitsime niisama mööda linna ringi. Ühel hetkel sõitsime pikal peateelõigul, kui sekundimurdosa vältel sõitis kõrvalteelt umbes 130 km/h risti üle tee mingi teine sõiduk nii, et tee suitses ja meie südamed seiskusid. No vähe sellest, et linnas tuleks piirduda ikka 50 km/h, ei ole vist mõtet rääkidagi anna teed liiklusmärgi tundmisest. See oli aus sekundite mäng - oleksime 3 sekundit varem tema teega ristuvale teele jõudnud, oleksime praeguseks hetkeks kõik taevariigis olnud. Ja see pole mingi liialdus.

Ma olen juba ammu rääkinud, et see on lausa hämmastav, kui habras tegelikult me elu on. Ma võin terve oma elu elada õigesti, võin pidada kinni kõikidest liikluseeskirjadest, olla turvaliselt kinnitatud, sõita sobiva sõidukiirusega ning olla seejuures täiesti kaine, ent mitte iial ei ole ma kaitstud selle eest, et keegi teine idioot mind lihtsalt surnuks ei sõida. Pärast eilset situatsiooni kloppis mu süda veel tunde ja jalad olid täiesti süldid.. seda on keeruline ja raske kirjeldada, sest sellist hoobilist nõrkust polnud ma iial varem tundnud. Mul jääb üle ainult küsida, et mille kuradi pärast olen ma sunnitud elama koos sellise vastutustundetu tõprakarjaga, kes arvab, et selline asi võiks olla naljakas? Sajatasin eile koju jõudes tervet inimkonda kuu peale ja olin samal ajal südamest tänulik, et keegi seal kõrgemal ikka õigel ajal kodus oli.

Õnneks on Jumal aeglane, aga õiglane. Karmavõlg tasumata ei jää, olen kindel.

Jõuluõhtu võlu

2011-12-24T20:47:00.000+02:00

Huhhh.. kingid on jagatud, söögid söödud, tantsud tantsitud ja nüüd on täpselt õige aeg end veidikeseks diivanile seedima sättida. Peab tunnistama, et olgugi, et olen juba üsna vana ning kinkide jaoks ideeliselt teisejärguline, oli minugi selle aasta kingikott kohe eriliselt priske. Ühes kõige muuga sain ka kauaoodatud vesilokitangide omanikuks ja ma olen selle üle väga-väga õnnelik! Kes teab, ku-i-i-iii ilusaid lokke nendega teha saab, teab täpselt nende väärtust!

Eile käisime jõule pidamas ka isa, vanaema ning venna juures ja järgmisel nädalavahetusel saabub koju ema! Küll ainult nädalaks, aga minu jaoks on see peaaegu nagu terve igavik. Seega.. jään aastavahetust pikisilmi ootama! Teile aga imelist jõuluaega ja väärikat vana-aata lõppu!

Teie Kats

Lumememmesupp

2011-12-23T23:23:00.002+02:00

Veetsin viimased paar tunnikest mulle juba armsaks saanud köögilaua taga, mida ülejäänud pereliikmed hellitavalt "päkapikutöötoaks" kutsuvad ning nokitsesin valmis selle aasta jõulude viimased kingid. Inglise keeles on selle maiuspala nimeks snowman soup, eesti keeles ristisime selle õega lumememmesupiks. Selleks läheb sul vaja kakaod (mina kasutasin Dumle oma, sest see on eriliselt njämma), šokolaadinööbikesi, vahukomme, kotikesi (neid saab Tiimarist), natuke paela, millest lipse teha või kui ise ei oska/viitsi võib ka need valmis kujul osta ning ka pakkepaela, millega kott kinni siduda. Idee on selles, et kingisaaja saab sinu kinkepakist lõpuks kokku keeta kakao, lisada sellele šokolaadinööbid ja vahukommid ning lasta heal maitsta. Minu arvates on see suurepärane alternatiiv šokolaaaditahvlile või muule kommikarbile, mille väga edukalt kingikotti võib pista. Kingikoti juurde tuleks kindlasti siduda ka väike sedelike või kaardike, kirjeldamaks kingisaajale, et millega on tegu ning mida ta antud kotikese ja selle sisuga teha saab. Usun, et Eestis ei leidu palju inimesi, kes varem lumememmesuppi on saanud!

Mina meisterdasin neid valmis 4 (sest vahukommid said lihtsalt otsa).. aga ei ole välistatud, et homme mõne juurde teen, sest mulle hakkas selle idee ja võlu väga meeldima. Selle tegemine on tegelikult imelihtne; minul võttis kõige rohkem aega erinevate vidinate paki külge sidumine.

Niisiis - kõige alla kakao, siis šokolaadinööbid, seejärel vahukommid ning seote paki kinni. Panete külge lipsukese, sedeli ja kui soovi, siis ka mõne vahva kommikese nagu minul on ühe küljes jõuluvana ja teise küljes koolimaja. Sedelikesele ärge unustage kirjutamast, millega on tegu ning mida nendega teha tuleks ning.. jääge kiidusõnu ootama!

Rahulikke pühi teile, kallid!

Jõulukohv

2011-12-22T16:24:00.000+02:00

Tegin valmis veel ühe jõulukohvi. Purgi valik osutus läbipaistva asemel sini-valgeks seetõttu, et kingisaaja serviisi, suhkru- ja teetopsidega läheb see ideaalselt kokku.

Kokkuvõte № 4

2011-12-21T13:01:00.003+02:00

Otsustasin, et hakkan kokkuvõtteid tegema iga kuu aja tagant. Kahekuulise vahega lähevad numbrid juba uskumatult suureks ja tegelikult pakub nii Blogpatrol kui ka Blogger Stats ülevaadet ühe kuulise, nädalase, päevase ja aastase ülevaatena. Kahe kuu kokkuvõtet tehes tuli mul jagada, korrutada, liita ja lahutada nii palju, et see võttis lihtsalt ebamääraselt palju aega.. seega, möödunud on eelmisest statistikast täpselt kuu aega ja eks siis näis, kuhu suunas liigub areng.

Siiani on blogi saanud kokku 38 856 klikki. Neist 2226 tehti eelneva kuu jooksul. Ühes päevas sai blogi seega 63 klikki.

Kes on minu kõige suuremad refferrerid (ehk kuidas või kelle kaudu jõutakse just siia)?

www. google.ee (289 korral)
domar.ru (46 korral)
www.google.com (34 korral)
blog.tr.ee (32 korral)
halavihikuke.blogspot.com (25 korral)
britzik.blogspot.com (23 korral)
webcache.googleusercontent.com (22 korral)
alittlebitofkerttuslife.blogspot.com (19 korral)
cattivascloset.com (13 korral)
mannupannu.blogspot.com (11 korral)

Enim Google search'is kasutatud otsingud, mille kaudu on jõutud siia (kõik otsingusõnad muutmata kujul):

sushi (51)
suitsusilmad (31)
geelküüned (21)
simone stravinsky (11)
easter (10)
suitsusilm (10)
home (9)
new years eve (9)
thunder (7)
new year's eve (5)

Kommenteerida oskaks vaid nii palju, et nagu ka eelmisest kokkuvõttest näha võis, on keegi Simone guugeldamise endale ikka tõsiseks südameasjaks võtnud. Võiks siis ju juba mõista, et siit ei leia tõenäoliselt keegi seda, mida tema kohta otsima on mindud.

Selle kuu jooksul on blogi kogunud kokku klikke 11 erinevast riigist. Neist enim muidugi Eestist (1708), seejärel Soome (130), USA (111), Saksamaa (86), Venemaa (60), Norra (44), Kanada (17), UK (11), Ukraina (10), Iisrael (6).

Valdav enamus (87%) kasutab operatsioonisüsteemina Windowsi, 6% Macintoshi, 2% iPadi, 1% Linuxit ja alla selle jäävad veel SymbianOS/9.3, Android, iPhone, iPod ja Playstation Portable.

Kuu aega tagasi oli blogil 34 followeri, nüüd on 35. Lihtne matemaatika ütleb, et see on +1 follower. Aitäh teile!

Natuke veel nokitsemist

2011-12-20T19:48:00.001+02:00

Mõtte sain siit - Marley blogi. Kasutada võib kõikjal, kus fantaasia vähegi lubab. Need siin piltidel on küll võrdlemisi suured, aga tegin mõned sellised ka, mis on üsna väikesed (ja mis seetõttu nõuab ka rohkem nokitsemist) ning neid saab väga edukalt kasutada näiteks kinkepakil roseti asemel. Kinkepaki peal jäi väga efektne!

Hea investeering iseendasse

2011-12-19T19:14:00.001+02:00

Lugesin juba ammu-ammu kuskilt netist, et nüüd on võimalik lasta teha endale juuste ja peanaha analüüsi mikrokaameraga, mille abil selgitatakse välja sinu peanahatüüp, millises olukorras on sinu juuksestruktuur ning milliseid tooteid tuleks tegelikult kasutada. Kuulsin Grete blogist (usun, et valdav enamus teist tunneb teda vähem või rohkem isegi), et seda saab teha ka Pärnu I.L.U. juuksestuudios. Ma arvan, et ma isegi mitte ei mõelnud ka, kui ma juba googlist juuksestuudio numbrit uurisin ja seejärel neile koheselt helistasin. Sain ääretult palju teadmisi sellest, mille peale poleks ma ise osanud tullagi. Ja juuksed said väga palju kiita! Oma suures nooruse lolluses rikkusin oma juukseid väga korralikult - olen olnud absoluutne plaatinablond, triibutatud ja mida iganes kõike nende värvide vahepeale mõelda üldse saab. Umbes aasta ja kolm kuud tagasi astusin juuksurisalongi sisse ning palusin värvida oma juuksed tumepruuniks.. osalt selleks, et ma väga seda ise tahtsin ning osalt ka seetõttu, et lõpetada oma juuste piinamine. Sealt maalt alates olen kulutanud palju aega ja hulga eurosid, et oma nooruse arvele kirjutatud vead sirgeks siluda. Juuksuri jutt oli tõesti nagu muusika mu kõrvadele - terved, paksud (ühest nääpsust kasvab välja ligi 4 karva; tavaliselt kasvab umbes 2) ja elujõulised juuksed. Juuksed ise küll väga paksud välja ei paista, sest juuksestruktuur on mul üsna peenekoeline, aga siiski... tundub, et lause "neli karva kolmes reas", mida pidasin oma juuste motoks, käib lõpuks ometi minust lihtsalt kaarega mööda. Ja hoolduse tulemus on tõesti lihtsalt väga super!

Salongist ostsin kaasa ka ühe mulle täpselt sobiva šampooni ja kavatsen peale oma praeguse maski lõppemist, osta juurde kindlasti ka selle sama sarja maski. Et oma teadlikkustki tõsta ning olla iseendas toimuvaga hästi kursis, soovitan seda soojalt kõigile. Salongist väljusin mina küll rohkem rahulolevamalt kui eales varem!

Pilt ise on tehtud muide umbes kaheksa tundi pärast salongist lahkumist, niiet vahepeal jõudsin ära käia Tallinnaski ning jalutada veel meeletu tuule ja näkkupeksva vihmagi käes.. ent siiani on juuksed täiesti pulksirged. Ja kõige parem osa selle loo juures on muidugi see, et neid polegi üldse sirgendatud! Käige ära.. te ei kahetse!

Le night out

2011-12-18T19:42:00.002+02:00

Mainisin mõned päevad tagasi, et kavatseme oma gümnaasiumiaegse klassiga kokku saada ja koos midagi põnevat ette võtta. Saimegi eile õhtul Hahni Pubis kokku, sõime-jõime ja lobisesime end lihtsalt täiesti tühjaks. Mulle jääb see õhtu veel väga pikaks meelde, sest näha nii palju nostalgiliselt erilisi inimesi korraga ei ole midagi muud kui suur ja uhke ülevoolav rõõm. Tervet õhtut saatis lihtsalt lagisev naer ja sellele kõigele tagasi mõeldes on meel super! Ei midagi muud, kui et.. jään järgmist korda ootama!

Natuke nokitsemist

2011-12-16T17:17:00.002+02:00

Tahtsin teile näidata midagi, mis on super jõulukink kõigile kohviarmastajatele. Lisaks heale kohvile, saab kingisaaja kaasa sinu südamesoojuse ja pühendumise, mille väärtus töötab tänapäeval vanemate inimeste puhul eriti hästi. Miks mitte kinkida see emale või vanaemale.. või kas või mõnele heale sõbrannale! Kõik, mis selleks teha tuleb, on osta poest üks ilus purk, pakk kohvi, soovitatavalt jahvatatud muskaati (mina ostsin nad pähklite kujul, niiet pidin neid ise jahvatama), pakk vaniljekauni, jahvatatud ingverit ja kaneeli. Segate kõik kohvi sisse ja valmis ta ongi!

Purgi kaunistamiseks panin talle ümber natuke punast paela ja pakkisin tsellofaani sisse. Peale sidusin enda tehtud kollasest paelast lipsu ja nii ongi. Ma arvan, et kõik kokku maksis umbes 13 euri, aga kui teil on kodus mõni vajaminev asi juba olemas, saab ka odavamalt. Kõige kallim sellest muidugi kohv!

Minu kallid!

2011-12-15T20:15:00.005+02:00

Nii nagu heal lapse on mitu nime, on heal tädil mitu last. Ükskõik, kui palju raha ei saaks mul olema ka kunagi pangaarvel või ükskõik kui suur poleks ka kogu minu vara materiaalne väärtus, sellist rikkust ei ületa mitte eal mitte miski. Kui uued lapsed rikkust juurde muidugi ei too. Love you to the moon and back!

Viimane koolikell on helisenud

2011-12-14T23:49:00.001+02:00

Nonii.. selle aasta viimane koolipäev sai minu jaoks täna oma ametliku lõpu. Seljataga on hunnik eksameid ja arvestusi ning hoolimata sellest, et jaanuaris on tulemas neid vähemalt kaks veel, on tunne lihtsalt super! Hea on mõelda, et see osa on nüüd tehtud ja jõulupuhkus - just siin ta ongi!

Sel nädalavahetusel on mul plaanis saada kokku oma gümnaasiumiaegse klassiga. Tulemas pole küll kõik viimse kui ühe meheni (ja muidugi ka naiseni), aga valdav enamus peaks siiski olema esindatud. Mõndasid neist olen selle pooleteise aasta jooksul (just siis me ühiselt lõpetasimegi) vahelduva eduga ikka näinud, mõningatega neist suhtlen ma igapäevaselt tänase päevani ning otseloomulikult on lõviosa neist ikka sellised, keda ma selle pooleteise aasta jooksul pole mitte kordagi näinud! Pean tõdema, et sellest on nii äärmiselt kahju, et me lihtsalt pidime miskit ette võtma ja noh.. just nii see sel laupäeval olema saabki! Sellest, kui kiiresti läheb aeg ülikoolis võrreldes gümnaasiumiga, võiks lausa raamatu kirjutada. Mäletan täpselt, et kui ma alles kümnendasse astusin, siis tundus kaheteistkümnes klass ja lõpetamine väga kauge tulevik. Nüüd olen juba teise kursuse tudeng ja kõikide eelduste kohaselt peaksin hakkama järgmisel kevadel lõpetama! Gümnaasiumis möödusid need kolm aastat nii nagu aastad ikka lähevad; ülikoolis aga oleks kõik nagu karusellil liikuma pandud ja maha ei saa enne kui lõputöö kirjutamiseks läheb. Iseenesest pole nii ju ülikoolis käia vigagi, kui kõik justkui linnutiivul mööda lendab, aga noh.. eks tuleb tunnistada, et tegelikult tuleb siin ikka kõvasti vilet ja vatti ka näha. Nagu meie üks esimese aasta õppejõudegi ütles: "Aga kas teie tahaksite oma lapsele arsti, kes kõik tööd E peale tegi?" Eee..eee-eei proua, ei soovi. Ja loodan, et mitte keegi teist samuti mitte. Aga mis seal ikka.. unustasingi end juba siia heietama.

Kuna kooliasjadele järgnevad kaks nädalat kindlasti enam mõelda pole vaja, sean end muretult vaheaja lainele ja kavatsen oma patareid algava aasta madinaks kõvasti täis laadida. Homme ongi plaanis mu lemmiktegevus shoppamine, et viimased jõulukingid ja kõik selleks vajalik valmis oleks. Vähe jännis olen omadega Tristani jõulukingiga, sest mu algne kingiplaan kukkus kolinal läbi, aga mis seal ikka, ma ei heida meelt.. küll lookas poevitriinid ja jõulusära mulle häid mõtteid süstib. Head pühadeaega ja hoidke end!

Ilus üllatus

2011-12-13T16:58:00.002+02:00

Üle pika aja mõtles õnn ka minu õuele kõndida. Võitsin The Body Shop'i kehakreemi ja Toni&Guy palsami ja šampooni pelgalt sellega, et tellisin endale järgmiseks aastaks Cosmopolitani aastatellimuse ning olin esimeste seas. Ilus kink peale eksamit number kuus!

Märk maas

2011-12-10T20:19:00.010+02:00

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, et jään aga rõõmsalt Pärnusse talve ootama, siis palun väga - eile oli ta siin täitsa olemas! Täna, hommikul ärgates ja kalliga juuksurisse tormates, ei olnud lumest enam isegi mitte ühte helvest järel! Ainult vihm, vihm ja veel kord vihm! Kamaluga tuult ka muidugi. No miks sa ilmataat meile nii teed? Keegi ei palu ega ootagi ju sellist meeletut lumelaviini nagu sa meile eelmine aasta kaela saatsid, aga valge maa paari sentimeetri paksuse lumekihiga ei ole ju üldse palju palutud. Minu arvates.

Nädalavahetus ise, sõltumata ilmast, mis välja absoluutselt ei kutsu, on möödunud siiski oma tavalises elurütmis ja ükski käik käimata või tegu tegemata pole sellepärast veel jäänud. Neljapäeval (paljude jaoks veel vägagi argine, end minu jaoks täitsa vaba päev) käisin külas oma pisikesel nööbil. Viimasel ajal olen avastanud end justkui märkamatult erinevate poodide lasteosakondadest, kust ma iial kaks kätt taskus välja jalutada ei saa. Ma ei tea miks, aga kui ma endale uut pluusi ostes mõtlen umbes neli korda üle, et ei tea kas mul seda ikka nii väga vaja on, siis teistele ostes ei mõtle ma kulutatud rahale ega selle tegelikule vajalikkusele iial. Lahkus siis on minus lihtsalt üüratu! Aga no ma ei tea.. püüa sa siis 74 cm riietest mööda kõndida. No lihtsalt ei oska!

Minu kulla!

Homseks ja järgneva nädala alguseks on aga fun part läbi ja tuleb suure hooga hakata eksamiteks õppima. Tõenäoliselt sel ajal suurt juttu oodata pole, aga annan endast parima. Karoliine küsib mult niigi üle päeva, et miks ma igapäevaselt blogi uuendamas ei käi, ta käivat siin 3 korda päevas närviliselt uurimas ega midagi vahepeal juurde pole tekkinud. Mitte et me ⅔ oma ajast koos ei veedaks, aga.. see selleks. Olge tublid ja kirjutamiseni!

Lõpp paistab..

2011-12-07T22:48:00.001+02:00

Olgugi, et Tallinna ja Pärnu vahemaa on ainult sada kakskümmend viis kilomeetrit, elavad need kaks linna täiesti erinevas kliimavööndis. Hommikul (või mis hommikul, ikka lõuna ajal) kooli poole tõtates laius igal pool paari sentimeetri paksune lumekiht ning taevast sadas aga muudkui juurde. Õhtuks Pärnusse jõudes polnud siin aga lumest mitte märkigi - selle asemel sadas otse näkku uduvihma ja igal võimalikul hetkel tuli nina ette vaadata, et mitte järgmisesse lompi hooga sisse astuda. Jään siis ikka aga pikisilmi ootama, et talv ka Pärnusse jõuaks. Hetkel meeleheitlikult vastu elutoaakent pekslev vihm selleks suuri lootusi vist kahjuks veel ei anna, aga lootusekübemeke jääb ju alatiseks.

Olin selleks nädalaks valmistanud end ette tugevaks õppimiseks ja sellele keskendumisele, sest kavas oli kolm arvestustööd, mis otsustavad hinde kõigile kolmele ainele. Neist kaks sai juba eilse ja tänasega tehtud ja viimase teeme homme, kodus ja internetipõhiselt. Idee järgi oleks pidanud olema mul loenguid ka homme, aga kuna õppejõud teatas, et ei saa homme meie meeldivas seltskonnas viibida, ei jäänudki meil muud üle, kui kõik kooris härdalt kurvastada. Seda, kui kurb see sündmus tegelikkuses on, võib igaüks endale ise ette kujutada.

Nii..et..siis.. järgmine nädal ongi sess, mõned eksamid ja arvestused ning puhkus alaku! Kõige iroonilisem on muidugi see osa, et õppetöö algab meil juba 2. jaanuarist uuesti peale, aga no mis sinna ikka parata. Kaks nädalat on ka ikkagi puhkus missugune! Peale jõulude tuleku ootan väga ka aasta-vahetust, sest selleks aastaks on meil kalliga tehtud väga erilised plaanid, kuhu mahume ainult mina ja tema. Mõtlesime, et kui kõik eelnevad aastad on saadud teha midagi sõprade seltsis, siis teeme see kord erandi ja jätkame traditsiooni järgmine aasta jälle. Sounds good? Mina arvan küll!

Käega katsuda ei saa

2011-12-05T13:35:00.001+02:00

Jõuluaeg kogu oma rahulikkuses paneb alati mõtlema igatsevalt neile, keda meil enam pole ning mõtisklema selle üle, kas see maailm, mida me käega katsuda ei saa, on olemas või on ta pelgalt meie hea ettekujutuse vili. Ma ei ole usklik ega pea mingeid muid rituaale, kui et külastan advendiajal vähemalt korra kirikut ning süütan tähtsatel päevadel hingede austamiseks küünlaid, kuid usun siiralt, et keegi kõrgem on kuskil olemas. Olgu selleks siis kas või karma. Olen miskipärast veendunud, et elu ei saa olla nii must-valge, et sa sünnid ja sured ja sinna vahele ei jää mitte midagi. Seal vahel on terve maailm.

Loen hetkel ühte raamatut, mis räägib erinevatest paranormaalsetest nähtustest, hingedest ja paljust muust sellisest, mille peale pool maailma lihtsalt silmi pööritab ning ütleb, et - pole olemas! Olgugi, et raamat pole absoluutselt tõsieluaineline ning on kirjutatud pigem ikka romaanina, kirjeldab ta uskumatult hästi kõike seda, millesse me tegelikkuses hästi uskuda ei tahaks. Mind paneb selliste teoste lugemine nägema nii palju seoseid ja muid lülisid, millele ma iial varem tähelepanu pole pööranud, ent mis võib-olla ehk seda siiski nõuaks. Kui me oskaksime usaldada enda intuitsioone nii pimesi nagu me näiteks kas või sõpru usaldame, võiksime kõik karmale keskmise sõrme püsti kerida. Reaalses elus, teeb seda aga hoopis karma meiega ning oleme mingis punktis kõik tema elavad marionetid.

Kuidas on aga lood teiega, kas Teie usute hingedesse? Või on teil muid põhimõtteid/kogemusi, mis teile just sellise vaatevinkli on andnud? Andke teada!

Keerates lehti..

2011-12-02T18:24:00.000+02:00

Lugedes järjekordset ühte mu kindlasse favoriiti kuuluvat raamatut ning keerates ette selle teose viimast lehekülge, olen üle keha täis täiesti vastakaid tunded. Ühelt poolt olen lugetust lihtsalt niivõrd lummatud, et tahaks seda lugu kas a) kõigile viivitamatult edasi jutustada b) uuesti otsast ja algusest peale lugema hakata või c) olla tänulik kõige eest, mida ta mulle järjekordselt õpetanud on. Teisest küljest olen natuke õnnetu ka, et juba ongi lõpp; nii nagu nende heade asjadega ikka. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et nad ei loe, sest neid see ei huvita või siis tunnevad uhkust selle üle, kui saavad rind kummis kõigile kuulutada, et on elus lugenud umbes kahte raamatut ja needki olid tõenäoliselt algklassides. Minu arvates, on seda nö "lugemust" näha mõne juures kas või talle pelgalt peale vaadates - saan aru, et don't judge a book by it's cover, aga vahel polegi selleks palju vaja. Miks loetakse lastele õhtuti muinasjutte? Miks on oluline lapsena ise raamatuid lugeda? Miks põhikoolis nii palju kohustuslikku kirjandust on? Miks keskkoolis seda veel rohkem on? Ma ei arva, et nende küsimuste vastuseks oleks kehv klišee, et "raamatud on ilusad ja värvilised" ning "õpetajatele meeldib lapsi kiusata", vaid igal raamatul on jutustada oma lugu, mis pole sinna trükitud pelgalt kirjutamise pärast. Vähe sellest, et raamatute lugemine avardab silmaringi, kallutab sinu põhimõtteid, suurendab sõnavara ja parandab oluliselt eneseväljendusoskust, on see ka hea ajaviide. Minu jaoks vaieldamatult parim get-away igapäevaelust.

Olen võtnud endale omaette eesmärgiks lugeda läbi kõik, mis iial minu vana lemmiku Grishami sulest üldse kirjutatud on. Inglise keeles on tema raamatuid ilmunud ei rohkem ega vähem kui 25, neist eesti keelde on kahjuks tõlgitud vaid 15. Mina olen neist läbi lugenud täpselt viis. Eesti väljaannetest seega ühe kolmandiku. Kes veel ei tea, siis John Grisham on endine advokaat, kes kirjutas oma esimese raamatu seetõttu, et kuulis pealt ühe kaheteistaastase vägistamise ohvriks langenud tüdruku tunnistust ning mõtles, mis oleks saanud siis, kui selle tüdruku isa oleks kurjategijad tapnud; nii sündiski esimene teos nimega "A time to kill" (eestikeelsena on ilmunud pealkirjaga "Aeg tappa"), millest sai koheselt bestseller. Minule, kui õiguse tudengile, on see rohkem kui lihtsalt paeluvalt huvitav. Teades ise, kuidas tuleks teatud olukordades käituda ning lugedes siis seda, millega hoopis Grisham välja tuleb, tahaks talle lihtsalt plaksutada. Esimesena lugesin tema teoseid tegelikult juba gümnaasiumiaegadel ning ka siis tundusid need lood minu jaoks lihtsalt ahhetama panevalt head, olgugi, et mul õigusest endast suuremat aimdust polnud. Nagu näete, ahhetan siiani.

Kogusin kogu elumajast kokku kõik raamatud, mis viimase paari kuu jooksul ostetud on saadud. Mõni peaks veel minu mäletamist mööda ka Tallinnas leiduma. Kahjutundega peab tõdema, et ühtegi Grishami raamatut minu kollektsiooni veel ei kuulu, sest kogu varasem tiraaž on läbimüüdud ning praegune (viimased 3-4 teost) maksab 20 eurot tükk. Aga kiiret ju pole ja aega kollektsioneerida on. Andke teada, kes on teie lemmikkirjanikud (kui üldse on või loete lihtsalt erinevate kirjanike teoseid?) ning miks see just nii on. Seniks aga pange välja minnes ikka soojalt riidesse ja jooge palju kuuma teed meega, sest teie kurgu- ja ninapiirkond on esimesed, kes külmetusest kinni hakkavad. Olge tublid!

"Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga." A. Schopenhauer

Kes teeb, see jõuab

2011-12-01T23:40:00.001+02:00

Tänane päev algas umbes-täpselt kella kaheksase äratusega, mille järgselt oli aeg tunnike iseendale, et riided selga otsida, "nägu pähe teha", midagi hamba alla otsida, kogu vajalik tavaar kotti pista, enda järel uks lukku keerata ning suund Kadriorgu võtta. Täna toimus Eesti Näituste messikeskuses juba seitsmeteistkümnendat aastat järjest noorte infomess Teeviit ning just sinna me teel olimegi. Karoliine pidi seal olema modelliks oma õe uue kollektsiooni moeshow'l ja mina läksin algselt kaasa lihtsalt selleks, et paar abikäsi ei ole ju kunagi üleliiast.

Sellest, kuidas me läbi mingi salajase tagaukse poolkogemata sisse läksime, ma parem jutustama ei hakkaks, aga omamoodi naljakas oli see küll. Edasi tuligi kiirelt soeng ja meik teha, lavaproovi, riided selga ja let the show begin! Tüdrukud särasid nagu eredad tähekesed ja nad kõik olid nii-nii tublid!

Moeshow lõppedes läks terve päev edasi umbes sama kiirelt nagu ta alanudki oli - kiirelt koju, kiirelt kerge eine, kiirelt asjad kokku, kiirelt kooli, kiirelt bussijaama ja.. siin ma nüüd olen, kiiret enam ei kuhugi. Lõpuks ometi on käes nädalavahetus, mil aeg sõnaotseses mõttes jalaga tagumikku ei anna ning õhtul end väsinuna elutoadiivanile koos aurava teetassiga kerra tõmmates, võib eelnevale nädalale südamerahuga järele vaadata ning enda üle uhkust tunda. Üks lihtsaim viis, kuidas iseend millegi eest premeerida, ent minu puhul töötab see nii innustavalt hästi!

Kapsarull!

2011-11-30T21:42:00.000+02:00

Kui ma seda koomiksit esimest korda nägin, hakkasin lihtsalt südamest naerma. Peaaegu nagu teaksin, mida Viivi sellistel hetkedel tunneb.

Some something

2011-11-28T12:35:00.001+02:00

Küll väikeste mööndustega (nagu näiteks ilm), aga siiski.. jõuluaeg ongi käes! Põletasime eile perega esimese advendi puhul küünlaid, kaunistasime veidi kodu, valmistasime maistva õhtusöögi ja lasime sel kõigel söögilauas hea maitsta. Oleksime tegelikult tahtnud väga ka metsa minna, et sealt koju männioksi tuua, aga sellise ilmaga oleksime tõenäoliselt kõik sinna metsa ära eksinud. Nähtavus oli absoluutne 0 ja plusspunkt sellele, kes vastu nägu peksva vihmaga silmigi lahti oleks jõudnud hoida. Hoian pöidlad pihus, et lõpuks omet-i-i-i-i asenduks vihm lumega ning neist meeletutest tormidest saaks hoopis laia lund sadav talveilm. Ilmaennustus seda küll veel niipea ei luba, aga jõuluime.. sellesse tuleb lihtsalt uskuda.

Olen end algavaks nädalaks taaskord sisseseadnud meie väikeses korteris Tallinnas. Auditoorset tööd on jäänud vaid kaks nädalat, seejärel sess ning ongi puhkus! Kokku teeb see kolm nädalat counting from today.. Lubasin iseendale, et pingutan end kas või ribadeks, et see viimane lõpuspurt edukalt seljataha jätta ja 2011 rõõmuhõisetega ära saata. Ja muide.. tuleb meelde, et alustasin eile õhtul lugemist järjekordse Grishami raamatuga ning ma lihtsalt ei või - on väheseid kirjanikke, kelle KÕIK raamatud on ühtemoodi head ilma, et nad eelmisi kordama või kuidagigi meenutama ei hakkaks ning Grisham on just üks neist. Olen kindel, et see ei ole miski, mida õpitakse, vaid sellega lihtsalt sünnitakse. Olen absoluutselt lummatud!

Õnn jääb peale

2011-11-25T16:27:00.001+02:00

See on lihtsalt u-s-k-u-m-a-t-u, kui magusalt võib kodu maitsta. Mitte, et ma just piparkoogimajakeses elaks, aga kogu ümbritsev fiiling ja hea aura paneb end tundma nii kuradima hästi. Viimasel ajal tunnen üldse, et kõik on väga hästi. Ma pole veel sugugi jõudnud oma eluga sinna punkti, kus ma tegelikult lõpuks ennast näha tahaksin, aga vähemalt on teekond sinnani just nii roosiline nagu ta olla võiks. Tunnen, et olen õigel teel, ajan õigest asja ja isegi siis, kui see kõik ühel päeval kolinal kokku kukub, olen maha pidanud tubli lahingu. Eestlastele omaselt tuleks vist tegelikult öelda, et "alati saab paremini", aga mulle tundub, et oleme ära unustanud näha asju nende objektiivsest küljest lähtudes. Võib-olla alati ei saagi paremini minna, sest see parem ongi juba käes. Mulle vähemalt tundub, et just sellised lood minuga ongi. Vahelduseks end lihtsalt hästi tunda ja elu üle õnnelik olla on asendamatu ja.. ilmtingimata vajalik tunne, et ikka pea püsti hoida.

Kolasin täna natuke linnas ja kuna jõulud on peaaegu kohe ustele koputamas, tuleb hakata mõtlema ka kingitustele. Olen tädiks kolmele imearmsale inglile, kes olenemata oma vanusest ja kaugusest (kaks neist elavad Norras) ootavad oma tädilt Eestist ikka midagi head. Olen paljudelt kuulnud, et neil on jõuludest juba villand ega kannata seda jõulude ümber käivat kommertsi üldse. Pean selle peale kahe jalaga kõvasti vastu maad trampima ja absoluutselt vastupidist väitma, sest ma olen neist kohe väga kardinaalselt eristuv. Ootan jõule ülekõige ja mulle just meeldivad poeakendel lehvitavad jõuluvanad, suured "Häid jõule!" reklaamid, tuledesärad ja kõik muu, mida sinna juurde üldse mõelda võib. Seangi kohe varsti sammud venna poole ja eks siis näis, mis õhtu toob. Hoidke üksteist ja kui teie selle aasta heategu on veel tegemata, siis siin on üks viis, kuidas headusele võimalus anda - http://www.varjupaik.ee/aita-meil-edastada-sonumit.

Piilun koos talvega

2011-11-24T10:57:00.000+02:00

Kuniks helbed sulavad üheks

2011-11-21T13:13:00.000+02:00

Hei-hei kallid! Ma ei tea kuidas kõikide teiste Eestimaa otsadega on, aga Tallinnasse on viimaks ometi kohale jõudnud selle talve esimene lumi! Olen tähele pannud, et mida vanemaks ma saanud olen, seda enam oskan näha talves, lumes ja selles pimedas ajas midagi nii maagilist, mida ma varem näha ei osanud. Minu meelest on see kõik kokku nii romantiliselt võluv, et lausa patt oleks midagi vastupidist mõelda.

Koos lumega saabus muidugi ka taaskord uus koolinädal, mis seekord võttis endaga kaasa meie suure sõbra nohu. Loodan, et sellega vaid asi piirdubki ning immuunsüsteemiga võidelda pole vaja. Olge terved!

Kokkuvõte № 3

2011-11-19T16:38:00.003+02:00

Umbes kaks ja pool kuud tagasi tegin oma blogi ja selle lugejaskonna kohta väikese statistikat hõlmava postituse. Lubasin iseendale (ja tõenäoliselt ka teile), et jätkan selle tegemist järjepidevalt iga teatud aja tagant. Et ei juhtuks nii nagu eelmine kord, mil statistikate vahele jäi tervelt kaks aastat, siis üritan olla edaspidi tubli ja kokkuvõtteid ikka meeles pidada. Võrdlen viimaste (septembri kuus tehtud) näitajatega, et siis näha oleks, kas on toimunud mingisugust muutust ja progressi või mitte. Let's begin...

Eelmise statistika kohaselt meeldis inimestele siin uitamas käia kõige enam päeval kella kahe ajal. Uskuge või ei, aga viimase kahe kuu lõikes on siin saidil käidud kõige enam hommikul kella neljast kuni kuueni. Blog by Katrin jõuab oodata küll, magage end ikka välja.

Kes on minu kõige suuremad referrerid (ehk kuidas või kelle kaudu jõutakse just siia)?

Ligi 70% inimestest tuleb siia bookmarkidest või mujalt, kus neil minu blogi link juba eelnevalt salvestatud on.
Teisel kohal on Google search.
Kolmandal http://www.blogger.com/home
Võrdselt http://halavihikuke.blogspot.com/ ja http://alittlebitofkerttuslife.blogspot.com/
Järjekordselt võrdselt http://mannnupannnu.blogspot.com/ ja http://britzik.blogspot.com/
http://blog.tr.ee/
http://gerll-gerll.blogspot.com/

Varasemaga võrreldes on esimesed kaks täpselt samal kohal. Kolmandast alates tegelikkuses ka erilisi muutusi pole, kui et ainult selle vahega, et erinevad referrerid on liikunud teistele kohtadele.

Google search'iga on jõutud viimase kahe kuu jooksul minuni 176 korral. Enim Google search'is kasutatud otsingud, mille kaudu on jõutud siia (kõik otsingusõnad muutmata kujul):

vallatu alias (Google);
geelküüned (Google);
sushi (Google);
new year's eve (Google);
eksperiment film (Google)
kõrvaaukude tegemine tallinnas (Google);
haldjapiigad (Google);
thunder (Google);
easter (Google);
suitsusilmad (Google);
simone stravinsky (Google);
sünts (Google);
jne, jne..

See kord on neid otsingusõnu lihtsalt nii megapalju, et umbes 150-st erinevast otsingust tõin teile välja vaid need, mille korral kõige enam siia on jõutud. Osad on seal nii naljakad, et neist peaks lausa eraldi postituse tegema.

Viimase nädala lugejatest olid 81 Eestist, 11 USAst, 8 Soomest, 7 Hollandist, 4 Norrast ja 1 Maltalt.

Ligi pooled kasutavad oma arvutisüsteemina Windows 7, veerand Windows XP, ja ülejäänud veerand ühiselt kas Windows Vistat, Macintoshi, Linuxit või veel mingit muud varianti.

Blogi on saanud oma algusaegadest peale 29838 klikki. Viimase kahe kuu jooksul moodustus neist 1480. See tähendab seda, et ühes kuus saab blogi umbes 740 klikki ja nädalas 105 klikki. Ühes päevas peaks seega blogi külastama 15 inimest.

Kaks kuud tagasi oli blogil 29 followeri, täna on neid 34. Lihtne matemaatika ütleb, et see on tervelt 5 followeri rohkem, kui siis. Aitäh teile!

Oi hea, kui hea on neljapäev. .

2011-11-18T20:42:00.001+02:00

Eilne õhtu kursakatega oli väga-väga lahe! Pillerkaar kestis varaste hommikutundideni välja ja nalja ei saanud mitte ainult nabani, vaid kuni taevapiirini välja. Olete kõik nii-nii kallid!

Lendlen mööda

2011-11-16T21:44:00.000+02:00

Minu päevad vist ei tahagi enam oma hoogu maha võtta ja stabiilsesse elurütmi tagasi tiksuda. Päevad on lihtsalt nii meeletult pikad, et näiteks teisipäeval lahkusin hommikul kella kümne ajal ja tagasi jõudsin alles õhtul poole kümne ajal. Pidevalt on kuskil miskit teha, kool oma kohustustega särab muidugi esirinnas. Homseks on mul plaane kursakatega ja nädalavahetuseks sõbrannadega, niiet lootust lugeda midagi muud peale kogu-aeg-on-kiire-kiire, on peatselt oodata. Olge tublid!

Eriliselt tavaline

2011-11-14T09:02:00.001+02:00

See hakkab justkui omamoodi rutiiniks saama, et olen eranditult iga esmaspäeva hommik juba varakult üleval, saadan poisid teele ja jään kiisuga kahekesi uhkesse üksindusse puhkama. Seda muidugi ainult senikauaks, kui enne lõunat Tallinna poole tuleb sõitma hakata, aga.. asi ju seegi.

Päevad neljapäevast tänaseni lihtsalt kadusid käest. Mõni nädalavahetus nagu olekski selline, et tuled, oled ja lähed. Sinna sisse mahub tegelikult omajagu tegemisi, aga vahel on kohe selline tunne, et aeg on kiiremini liikuma hakanud või et kahekümne neljast tunnist jääb puudu. Täpselt nii tavaline see elu ongi, aga lohutan end sellega, et varsti läheb maa valgeks, linnad muutuvad tulede säras imeliselt kauniks, hinge tuleb rahu ning seega muutub ka kõik tavaline ümberringi eriliseks. Kuulmiseni.

Kurg jõudis kohale!

2011-11-10T21:48:00.000+02:00

Täna, kell 15.03, üsnagi pika hilinemisega, aga selle anname andeks, kandsid tema väsinud tiivad selle väikese beebipoisi kohale. Uusi tiitleid suguvõsas seekord küll ei jagatud, sest oleme juba eelmiste näol kõik kätte saanud, aga ülevoolav rõõm jõudis siiski meieni!

Ootamatu üllatus

2011-11-08T16:16:00.000+02:00

Umbes laupäeva õhtu paiku hakkas miski ühele mu hambaluustiku kodanikule nii meeletult vastukarva, et ta pidas mõistlikus mulle teada anda, et ka tema on täitsa olemas. Olles selles nüüd juba peale mitmenda päeva järjestikkust meeldetuletamist üsna kindel, lugesin mõtteis juba eurosid, mis peatselt hambaarstile tuleb loovutada. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et hambaaukudest ja muudest põletikest on asi tegelikkuses väga kaugel - saan hoopis tarkusehamba võrra rikkamaks. Loodan, et kogu protsess möödub võimalikult valutult, sest palavikuks ega hamstri moodi väljanägemiseks pole hetkel absoluutselt üldse aega. Kuigi.. tuleb tõdeda, et valdav enamus põeb tarkusehamba tulekut üsnagi valulikult ning arvestades minu ja karma suhet, on mul kahtlane tunne, et ma ei jää mitte erandiks.

See kõik jäi üle õla

2011-11-06T18:03:00.001+02:00

Pühapäeva õhtu, kõht on just õhtusöögist mõnusalt täis pugitud ning nädalavahetus koos oma tegemistega sõuab üha kaugemale sünkroonis peatselt saabuva pilkase pimedusega. Pimedusest rääkides on üldse kummaline mõelda, kuidas juba viie paiku õhtul on väljas põhimõtteliselt kottpime. Seetõttu tunduvad ka päevad palju lühemad ja jääb justkui mulje nagu ära jõuaks teha palju vähem kui varemalt tehtud sai, aga eks see kaasne iga talve tulekuga. Omamoodi on see tegelikult ju täitsa võluv. Aga.. kui nüüd oma jutuvadin alla suruda ja asja juurde tagasi tulla, siis nädalavahetus möödus umbes nii:

käisin pediküüris (teen seda tavaliselt ise, aga peale kolmekuulist rügamist nad lausa vajasid kellegi professionaali kätt);
saatsin emale ja nooremale õele väikese paki (ja pean mainima, et postikulu on tõusnud nii suureks, et odavam on tõepoolest ise kohale sõita);
külastasime sõbrannadega varjupaika, jalutasime kutsadega ja mürasime kiisudega;
riisusin terve aia (ja ka kõik selle, mis jäi väljaspoole aeda) lehtedest puhtaks, ehkki neil ei näi olevat ei otsa ega äärt;
lubasin iseendale, et ei puutu uut meelepärast raamatut enne, kui olen kohustusliku kirjandusega vähemalt poole peale saanud;
tuletasin meelde joonestamise tundi gümnaasiumi aegadest ja joonestasin eskiisi vannitoa kapi jaoks;
vaatasin kahte õudukat, millest esimese nägin lõpuni, aga teise (ja huvitavama) ajal jäin poole pealt magama;
katsetasin küüntel Soomest toodud French Manicure Kit'i, mida ma pean veel tõenäoliselt palju harjutama.

Homme sõidan tagasi pealinna ja kogun aga muudkui tarkust juurde, et umbes täpselt pooleteise aasta pärast sellele etapile oma elust punkt panna ja uuega edasi minna. See on mu suurim inspiratsioon ka kõige ületamatuna näival päeval.. ja see aitab!

♥

2011-11-04T20:53:00.003+02:00

Hiljaks jäänud kure ootel

2011-11-02T11:09:00.001+02:00

Olen viimastel päevadel olnud nii elevil ja ootusärev, sest iga-iga hetk peaks meie pere printsesside hulka lisanduma ka üks väike prints, keda juba nii ammu oodanud olen. Mis siis muud kui.. ootan aga südame puperdades pinevalt edasi salamisi soovides, et see iga järgnev sekund juba juhtuda võiks.

Minu väiksest inglist saab nüüd suur õde

Kott Soomest

2011-10-31T12:21:00.000+02:00

Mõtlesin tegelikult juba ammu, et näitan teile seda Gina Tricot kotti, mis viimasest külastuskäigust Soome minu kohvrisse vupsas. Ma pole veel jõudnud temaga kuskil käia, aga plaanin seda teha niipea, kui kontsad alla ja sõbrannad kokku aetud saan. Mulle eriti meeldib selle koti juures tema praktilisus (väljas käies) ja kandmise mugavus, sest kaasas oli ka pikem pael, millega teda üle pea pannes diagonaalis puusadel saab kanda. Väljas käimiseks perfecto ja minu meelest nii armas!

Mingi viis leidub alati

2011-10-29T23:23:00.001+03:00

Viimasel ajal liigub kõik kuidagi... uimaselt. Tunnen pidevat väsimust ja liigesedki on jäänud loiuks. Oleks vist paras aeg sammud apteeki seada ja sealt endale üks hea ports vitamiine soetada, sest talvetaat on peagi kohal ning pimedal ja külmal ajal on ta eriti virk imemaks inimestest välja nende viimsetki energiaraasu. Eriline vitamiinisööja pole ma tegelikkuses kunagi olnud, aga olen osalenud veenvates diskussioonides, et nad aitavad. Mis muud, kui järele proovida.

Käisime täna ühe sõbrannaga inimese parimaid sõpru külastamas. Jalutasime Pärnu kodutute loomade varjupaigas koertega ringi, paitasime ja patsutasime neid ning olime (nii kauaks kui seda vähegi olla sai) abiks neile kogu oma hingega. Arvasin miskipärast, et sealt saab ära tulla kergema südamega kui näiteks lastekodust, aga eksisin. Olgu ta loom või inimene, meie kõigi sees tuksub süda ikka ühtemoodi ning see teebki selle loo nii raskeks. Tahaks kõik kaasa võtta, kõiki aidata, kõigile parema elu kinkida, aga eks see ole ka kõige rumalamale selge, et päris loomaaeda me pidama hakata ei saa. Küll aga, saab igaüks panustada kas või sellega, kui veedab nendega aega - käib seal mängimas, jalutamas ja koeraga "jutustamas", see valmistab talle enneolematut rõõmu. Kõige enam tahaks ma panna teile südamele (ja koputada seega ka ikka veel kord iseenda südametunnistusele), et kui teil on plaanis võtta enda perre uus lemmikloom, siis kaaluge võtmist varjupaigast. Võib-olla tundub see mõne jaoks klišeena, aga kui ükskord seal ise ära käite, siis tõenäoliselt mõtlete ümber.

Varjupaigas on muidugi ka palju kiisusid ning ka nendega sai üksjagu aega veedetud. Eelmine aasta tahtsin endale nii-nii väga kassi võtta, sest elasin Tallinnas üksi ning niiviisi oli alguses väga nukker elada. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ma hakkaksin teda ostma või mingit kindlat tõugu kuskil taga ajama, olin enda jaoks juba kindlalt paika pannud, et kiisu pärineb kas varjupaigast või päästepaadina merekoolist. Kahjuks, tuli looma perre võtmise plusse ja miinuseid kaaludes välja, et miinused kaaluvad plussid üles.. minu kahe linna vaheline elu ja etteaimamatu elurütm ei olnud küllaltki stabiilne looma jaoks. Kui suur vaimustus ja kurbus üle läksid, sain isegi aru, et niiviisi oli ikkagi kõige parem, ent plaane kui selliseid pole maha matnud siiani. Kui kool ükskord läbi saab ning elu stabiilsesse rütmi vajub, viin oma plaani kindlasti ellu.

Aga nii palju siis tänaseks loomadest. Lahkusin täna kodust kella üheteist paiku hommikul ning maandusin tagasi alles poole kaheksa paiku õhtul, niiet olen tänaseks omajagu ringi mütates end täitsa ära väsitanud. Mõtted meie suurest voodist tunduvad lausa vastupandamatud.. ja pealegi, lebab mu öökapil üks ääretult hea raamat. Head ööd ja olge tublid!

True that

2011-10-27T22:58:00.000+03:00

Lõpus peaks olema veel, et "or blog about it", sest see tõesti on lapsik. Ma näen facebookis juba teist nädalat järjest, kuidas üks omavahel lahku läinud paar avalikult üksteise seinal teineteist sõimavad ja endale vastaspoolest "vanu ja koledaid" pilte lisavad. See on lihtsalt nii meeletult lapsik, et seda ei oskagi kuidagi kirjeldada. Taolised blogipostitused, kus keegi räägib kellestki, kes on nii kuradima õudne inimene, aga midagi konkreetset selle "kellegi" kohta ei ütle, vaid hämab niisama umbropsu suvalisi mõttetuid sõnu ritta, on sama lapsik. Saan aru, et kirjutamine aitab mõningatel inimestel endast nö "auru välja lasta", aga ole hea ja tee seda paberi ja pliiatsiga, siis on ehk ka lootust, et inimesed sind ikka tõsiselt edasi võtta suudavad.

Motiveeriv egoism

2011-10-25T18:44:00.001+03:00

Uus koolinädal Tallinnas on taaskord oma hoo selleks korraks sisse saanud. Esimene nädal peale vahenädalat on alati üks meeletu siblimine ja klaviatuuriga kopereerumine, sest tööd teha on palju ja kes siis ikka asju enne teeb, kui nende tähtaeg juba õlale koputama hakkab? Igatahes mitte tudeng. Minu juures mängib kindlasti ka suurt rolli nädalane puhkus Soomes, mille mõjutuste tulemusena pean end teatud olukordades lausa füüsiliselt õppima sundima, sest tahtmist kui sellist, endal absoluutselt pole. Samas - ei ole paremat tunnet, kui kordaläinud töö või hästi välja kukkunud kodune ülesanne. See ongi nagu kõik üks suur nõiaring, ehkki tuleb tunnistada, et resultaat kaalub üles kõik vähegi väljamõeldavad hädad, mis mind vahel ikka kimbutada tahavad.

Hea lugemine

2011-10-23T14:31:00.000+03:00

Lõpetasin eile õhtul ühe raamatu, mille esimesi lehti lugedes juba teadsin, et tegemist on väga kasuliku, õpetliku ning kajastamist väärt teosega. Ma tean, et olen siin rääkinud raamatutest vist nii palju, et teil võib sellest juba täitsa villand olla, aga ega siis teadmised mööda külge maha ka ei jookse.

Teos nimega "Ma armastasin kiskjat" on läbinisti tõsielul põhinev elulugu eestlannast, kes elas koos sarimõrvariga teades kõikidest oma mehe tapatöödest, ent ei andnud sellest teada võimudele nagu kord ja kohus seda ette oleks näinud. Nad olid pealtnäha tavaline abielupaar, noored (mõlemad oma kahekümnendates) ning õnnelikud, kuid selle tegelikku sisu ei näinud ega teadnud ka kõige lähedasemad inimesed mitte. Teoses kirjeldatakse lisaks kõigele väga detailselt läbi erinevate situatsioonide tõelist armastust; seda ennastsalgavat ja teist upitavat armastust, mis minetas enda heaolu teise nimel. Inimestele meeldib ju parastada ja öelda, et "aga ma ju ütlesin" või "mina oleks sellisele jobule kohe koha kätte näidanud", aga teise inimese hinges toimuvat sa ju näha ei saa.

See raamat ongi eelkõige õpetlik just armastuse kontseptsiooni seisukohast. Vaatasin veidi netis ringi ja leidsin teisigi selle raamatu arvustusi, kus paljud väitsid, et ei saanud selle naise armastusest aru. Ma pean väitma just vastupidist, ma sain rohkem, kui oleks tahtnud aru sellest armastusest, mis selles naises peitus ning ma ei mõistnud teda seetõttu absoluutselt hukka. Samas, loo moraal aga seisneb pigem selles, et ka vaikimist või tegevusetust saab käsitleda kuriteona. Isegi see, kui sinu sõbranna räägib sulle, et ta on teinud midagi seadusevastast, on pannud sind ennast juba paraja portsu otsa. Sa ei olnud kohal, sa isegi ei tea kas see jutt, mida ta just rääkis, on tõsi, aga kui on tõestatav või tuleb lihtsalt mingit liinipidi välja, et ka sina olid loost teadlik, võid saada karistada kuriteo varjamise eest. Sarnane lugu juhtus ka selle teose peategelasega. Tal tuli istuda kinni kümme ränka aastat tegude eest, mida ta polnud teinud. Tema mees oli talle neist rääkinud, aga esialgu ei suutnud ta seda üldse uskuda. Ta väitis, et ei saanud üldse aru, kuidas saab tema mees olla nagu kaks inimest ühes - kuskil väljas oma kuritegusi toime pannes oli ta see inimene, kellena naine teda ei tundnud; kodus oli tal mees, kellega koos õhtust sõi, töömuresid arutas ja seejärel ühes voodis õndsat und magas. Ma saan temast aru, kui ta ütles, et ei tihanud oma meest üles andma minema, sest see tundus ilmvõimatu, ta armastas oma meest ega osanudki endale kuidagimoodi teadvustada tõsiasja, et see sama mees oli "ühiskonnale eluohtlik sarimõrvar".

Mul oli kahju lugeda noore inimese raisatud kümnest aastast. Mul oli kahju veel nii paljudest asjadest, mis tal kogu selle protsessi pärast üle tuli elada. Aga teate mis? See on elu. Kinkisin selle sama raamatu sünnipäevaks ka emale, talle väga meeldis ja imestas mitu päeva selle üle, kui õhuke on piir tegeliku elu ja seaduse vahel; kui lihtne on saada karistada ning kui ebaõiglasena võib mõne elu ikka tunduda. Kui kellelgi õnnestub ta kuskilt kätte saada, siis soovitan soojalt!

Kaasasündinud rõõm

2011-10-22T13:31:00.000+03:00

Kodu, armas kodu!

2011-10-21T08:23:00.002+03:00

Saabusin just eile õhtul tagasi koju. Oleksingi tegelikult tahtnud kirjutada kohe peale kohvri lahtipakkimist ja perega nänni jagamist, aga ma olin lihtsalt nii läbi. Mõtted ainult kolksusid edasi-tagasi ühest kupli otsast teise ja ühtegi grammatiliselt korrektset lauset mu läbiloksutatud aju kokku panna ei suutnud. Eilne laev oli nii meeletult rahvast täis, et lausa ebamugav oli reisida. Mulle tuli pidevalt meelde mu kunagine reis Prantsusmaale (või oli see hoopis Norrasse?), kus minu kõrval lennukis istus nii meeletult suur mees, et ta oleks hea meelega poole ka minu istmest enda alla matnud. See oli mu elu kõige vastikum reis ja eilne laeva ülerahvastatus pani mind õudustejudinatega seda taaskord meenutama. Lisaks kõigele oli ilm merel üsna rajune, niiet kui tekil püsti seisid, siis oli pidevalt selline tunne, et nüüd kohe keerab sisikond sees tagurpidi. Mõtled küll, et Helsingist Tallinnasse on peaaegu nagu kiviga visata, aga ometi selleks, et veel Tallinnast edasi ka Pärnusse jõuda, võtab reis Soomest kodumaale enda alla terve päeva.

Täna on sünnipäev mu boyfriendi nooremal vennal. Kuna oleme täna hommikul kodus ainult kahekesi (tegelikult on kiisu kolmas), siis istusimegi enne tema kooli minekut kahekesi köögilaua taga, sõime torti ja avasime koos kingitusi. Sellest, kui raske on osta kinki 13-aastasele poisile, kes ise ka sellest rõõmu tunneks, ma üldse rääkima ei hakkagi. Tüdrukutega on kõik ikka palju lihtsam - neile osta kas või kõrvarõngad ja nad on nii õnnelikud. Poiss aksessuaare (üldiselt) ei kanna, patse ei vaja, kosmeetikast lugu ei pea ja riiete üle ka õnnelik pole. Aga.. õnneks saime selle mure selleks korraks siiski lahendatud.

Sean sammud peatselt raamatukokku ja toon pangast ära oma seal juba nädalaid lebava studentcardi. Olen tegelikkuses juba teist aastat järjest üliõpilane, aga siiani seisis kaardil uhkelt minu gümnaasiumiaegse kooli nimi ja üliõpilase asemel olin lihtsalt õpilane. Ehk sai selle murega ühele poole. Sellest, kuidas tellerid mulle üksteise võidu üle kahe päeva helistasid, et mu kaart on valmis ja ootamas, võiks muidugi üldse eraldi postituse teha. Lähen teen nende elu lihtsamaks ja toon ta pärast neljakordset meeldetuletamist siis vabatahtlikult ära.

Külmus võtab maad

2011-10-19T14:42:00.001+03:00

Eluga Helsingis võib nii ruttu ära harjuda, et pakkimise ja laevapiletite broneerimise peale eriti enam nagu mõelda ei tahakski. Puhata, veeta perega aega ja teha kõike seda, mis just parasjagu pähe torkab on ju nii hea. Samas, eks see niisama istumine ja olemine on ainult senikaua hea, kuni sellest ka ära tüdined ja end jälle kuidagi kasulikuna tunda tahaks.

Väljas on ka kuidagi eriti lõikavalt külmaks läinud. Esimesed päevad siin olles, hakkas mu pea kohutavat moodi valutama. Valutas kohe nii valusasti, et see tegi juba täitsa murelikuks. Siis nagu kadus jälle. Aga ainus loogiline seletus ongi vast lihtsalt ilmamuutus, millele peavalud võivad reageerida küll. Soomlasi endeid vaadates ei saa ma üldse aru, kuidas nad üldse eksisteerida veel saavad, kui nad sellise külmaga nagu hilpharakad riides käivad. Jope eest lahti (kui seda üldse on, tavaliselt on neil seljas kas dressikas või muu sarnane pusa), kõri paljas ja jalas enamasti üliõhukesed retuusid. Tõenäoliselt on nad lihtsalt meeletult karastanud, sest sedasi ringi käies lebaks mina ilmselt juba haiglavoodis. Aga ju nad siis lihtsalt on harjunud..

Hei-hei..

2011-10-17T17:57:00.001+03:00

Nädalavahetus sai läbi lihtsalt nii ruttu, et kui ma veel eile õhtul väsinuna voodisse prantsatasin, ei saanud ma ise ka päris täpselt aru, et juba oligi käes pühapäeva õhtu. Nädalavahetusel käisime ühel messil, kuhu oli kokku tulnud ligi 400 kauplejat, kes kõik müüsid enda vanu või uusi, kappi seisma jäänud või lihtsalt ebavajalikke asju teistele edasi. Eestis oleks sellele sarnane näiteks Buduaari turg või mõni moetäika.. aga niiiii suurt messi nägin ma elus esmakordselt! Laupäeval jõudsime läbi käia umbes pooled boksid, enne kui üritus selleks päevaks kinni pandi. Pühapäeval käisime läbi ka kogu ülejäänud poole. Aega võttis selline tegevus palju, aga kuna meeldivaid asju tehes lendabki aeg kiiresti, siis ega tegelikult kellaliikumisest suurt aimdust polnud.

Leida võis sealt kõike - riideid, mänguasju, kosmeetikat, lauanõusid, tehnikat, raamatuid, mänge, mööblit, aksessuaare, vöösid, salle, ehteid ja eriti palju oli erinevaid riideid lastele. Kuna minu "pereski" (ehk siis venna ja õe peres) on sirgumas eri suuruses ja vanuses inglikesi, siis enamus kraam just neile kuulubki. Armsatest väikestest beebiriietest on lausa patt mööda kõndida ning nende olematu hind tegi asja aina lihtsamaks. Iseendale soetasin uut kosmeetikat Make Up Store'lt ja Maybelline'lt, ühe Gina Triccot koti ja mõned üksikud hilbud. Ülejäänud asjad rändasid kas ema või noorema õe garderoobi. Eriti meeldis mulle siinse messi juures asjade hinnad, mis oleksid tõenäoliselt olnud taskukohased kõigile. Tundus justkui kauplejail endil polnudki asjade materiaalsest väärtusest suurt midagi, pigem oli asi kauplemise rõõmus.

Oma tänase päeva sisustasime õega iseenda jäädvustamisega. Tänasega lõppeb tema vaheaeg ja algab minu aeg end vaikselt koduselt koolilainele häälestada, et mitte nädalavahetusel Eestisse jõudes end aja- ja unehädas maa alla needma ei peaks. Olge armsad ja kirjutamiseni!

Siin ma siis olen

2011-10-14T19:47:00.001+03:00

Olen täiesti tervelt ja õnnelikult kohale jõudnud. Käisime täna ka esimesi must visit poode (ehk siis neid, millele siin olles alati pilgu peale heidan) külastamas. Peale selle, et ühes neist olid kõik asjad -70% ja pood nägi välja nagu ehe sõjatander, muud erilist nagu esialgu ei silmanudki. Ma tõesti pole harjunud käima poodides, kus absoluutselt kõik, mis võetakse, sinna ka jäetakse ning asjad niimoodi maas lebavad, et neist peaks ilu- ja jõunumbreid laveerides üle hüppama. Aga kui asju jagatakse peaaegu nagu muidu ning poel on plaanis end niikuinii sulgeda, siis.. üritan olukorda mõista.

Ees ootab nüüd nädalavahetus, milleks meil on juba üsna omajagu plaane tehtud, niiet kui ühel õhtul väsinuna diivanile potsatan ja kalliga oma päeva jagan, tuletan ka teid meelde enda paremal õlal istumas. Seniks ilusat nädalavahetust ja olge tublid!

Üle lahe

2011-10-12T22:42:00.001+03:00

Järgmisest nädalast algab meil ametlikult selle sügisene iseseisva õppetöö nädal. Sisuliselt on ta siis midagi sarnast nagu tavakoolide sügisvaheaeg, ainult selle vahega, et taas kooli naastes tuleb õppejõududele esitada erinevaid kohustusi, mis enne "vaheaega" kätte jagati. Tööd on palju, aga oled siiski iseenda boss - teed tööd täpselt siis kui saad ja just seal, kus sulle parasjagu sobib. Mina kasutan seda aega täpselt selleks, et sõita ema juurde Soome.

Esialgne plaan ongi veeta seal umbes nädalake. Kahju on mul ainult sellest, et pean reisima üksi, ilma kallimata, aga mis teha, kui kõiki ei ole õnnistatud "olen-iseenda-boss" nädalaga. Samas olen rõõmus selle üle, et näen neid, keda ammu juba näha olen tahtnud ning saan oma check-linnukese ühte siiani tühjalt seisvasse kastikesse ära teha. Alustan sõitu homme hommikul ning järgmine kord, kui minust siin kuulda on, kirjutan ma juba tõenäoliselt teiselt poolt lahte!

Kuni silm seletab

2011-10-11T22:20:00.001+03:00

Olen viimased paar päeva tegelenud ühe oma nö "projektiga", mille tegemine mul ammu-ammu juba meeles mõlkus, ent mille kindlas vormis ma veel isegi kindel polnud. Avar infoühiskond ja internetimaailm on ikka nii suur mõjuallikas ja inspiratsioon, et lausa imelik oleks olnud minna teist teed, aga tegin seekord just sellise valiku - hakkasin üles kirjutama raamatuid, mida elus lugenud olen (ning edaspidigi loen) ühte omamoodi raamatusse. Algklassides nimetati seda "lugemispäevikuks", mina panin talle nimeks "Minu Kirjandus".

Mõte kui selline arenes välja juba ammu (nagu juba mainitud sai), aga tegelikult plaanisin algselt teha selle jaoks eraldi blogi. Klaviatuuril on ju ikka lihtsam klõbistada ja hiirega copy-paste teha, kui reaalselt märkmik ühte ja liim, käärid ning pastakas teise võtta. Ent minus elab lihtsalt selline vanamoodne inimene, kes ikka veel pilte ilmutada laseb ning neid siis seejärel albumisse kronoloogilises järjekorras ritta seab. Seega oligi asi otsustatud. Kirja olen siiani jõudnud panna 19 teost ja ees on veel pikk-pikk tee.. aga algus on tehtud ja tegevusest edaspidi puudust tulema ei peaks.

"Tsät-tsääät"

2011-10-08T10:39:00.000+03:00

Kutsusin eile endale sõbrannad külla, sõime-jõime head ja paremat ja jutustasime maast ja ilmast kuni kella neljani hommikul välja! Kell lihtsalt justkui lipsas käest ära, sest rääkida oli nii palju, et kui üks teema lõppes, siis teine juba lendas hooga sisse ning nii see jutuvadin lihtsalt kestis ja kestis.. Ühel hetkel leidsime läpakast veebikaamera (ja hiljem sahtlist ka päris kaamera) ning lõpmatule vadinale lisandus juurde rõkkav naer. Jumal tänatud, et ma korteris ei ela, sest tõenäoliselt oleks naabrid arvanud, et ükskõik, mis siin ka toimunud poleks, eriti sündsate tegudena see just välja ei kostnud. Mind aga ootavad nüüd töökohustused, niiet teen siin ühe fullstopi, jätkan juttu mõne fotosüüdistusega ja lippan!

Postituse pealkiri tuleb sellest, et mu kunagine gümnaasiumiaegne inka õps ütles meile iga kord, kui me end tunnis pinginaabriga jutustama unustasime, et "hey girls, tsät-tsääät, get to work!"

Ujud või upud

2011-10-06T23:40:00.001+03:00

Paljukardetud õigusnõustamine läks täitsa hästi. Vähekest peavalu tekitasid küll vene rahvusest kodanikud, aga pika purssimise ja kolme pea peale sai nii üht kui teist ikkagi selgeks tehtud. Mõne küsimuse peale (nii subjektiivsest küljest rääkides) võis silmad suureks teha ja mõelda, et poleks elus arvanud, et inimestel üldse selliste asjade pinnalt probleeme võiks tekkida. Aga tekib. Kui olukord langeb sellisesse äärmusesse, kus ainsaks valikuks on kas uppuda või ujuda, siis oskan ma justkui iseenesest leida lahendusi ka sellistele muredele, mille jaoks olemasolevaid teadmisi mingite pusletükkidena endaga alati kaasas olen kandnud, ent mille rakendamisest mul iial aimugi polnud. Kuni selle hetkeni muidugi, mil ujuma tuli hakata.

Mõttelend

2011-10-05T22:34:00.000+03:00

Käisime täna Teelega kinos filmi nimega "Mis su number on?" vaatamas. Solarise kinno olin tahtnud minna juba nii mitmeid nädalaid, aga pidevalt jäi see plaan kuidagi tagaplaanile ning kadus siis üldse meelest. Paar päeva tagasi tuletas Solaris end mulle ise meelde saates meilboksi kirja uue kinokavaga. Tuhin ja tahtmine kohale minna tõusis sekunditega maksimumini ja ega Teelel ei olnudki suurt muud valikut kui lihtsalt nõustuda. Filmist oli ta muidugi sama vaimustuses nagu minagi, sest see oli lihtsalt h-i-l-a-r-i-o-u-s!

Minu meelest on juba sajandeid vaieldud selle üle, milline naine on piisavalt vooruslik selleks, et ta poleks mitte see kellega enne abiellumist ringi tõmmatakse, vaid just see, kellega tegelikult abiellutaksegi. Sama teooriat viljeletakse ilmselt ka meessoo puhul. Tegelikult (nagu ka filmist järeldus) ei loe mitte see, mis sinu lõplik "number" on, vaid hoopis see, et sa leiaksid endale kellegi, kes seda aktsepteerib. Kuulata iga väiksemagi tüli juures kommentaare sellest, milline sa "enne teda olid" või mida sa "enne teda tegid" ei ole ilmselt see, mida sa tegelikult vaidlusesse laskudes mõtlesid ning ega sellise probleemi tekkimist tõenäoliselt ette näha ei saagi. Filmi moraal seisnes jääda igas olukorraks iseendaks ning mitte olla selline nagu ühiskond tahab, et sa oleksid, vaid just selline nagu sina ennast ise näha tahaksid. Ning ärge saage minust valesti aru, see tegelikult ei ole üldse üleskutse umbropsu igal suvalisel "sarvist" haaramaks, vaid kõigest filmi kontseptsiooni väga (sellel sõnal on rõhk) lühike ülevaade. Vaadake filmi, see räägib iseenda eest!

Täna algas Kaubamajas osturalli. Kuna Kaups on Solarisest kiviviske kaugusel, siis käisime ka seal ringi luusimas. Rahvast oli isegi õhtuse hilise aja kohta väga palju ning soodsaid kaupu rohkem kui küll. Esimene pood, mida külastasime, oli (otseloomulikult) raamatupood! Ning ei, see ei ole ei sarkasm, iroonia ega rumal klišee, kui ma nüüd üles tunnistan, et ma ei ostnudki osturallilt midagi muud kui kaks raamatut. Kui koju tulin ja Karoliine küsimusele "mis sa siis ostsid?" samaga vastasin, järgnes sellele 20 sekundit vaikust ning rõkkav naer. Ta ütles, et oleks pidanud seda arvama.. mille muuga Katrin riideid, aksessuaare, meiki, mänge ja saapaid täis kaubamajast tagasi tuleb, kui ikka raamatuga. See on lihtsalt minu nö "kiiks", ma ei saa sinna midagi parata.

Homme lähen oma eluesimesele "praktikale". Arvestades asjaolu, et see kestab vaid ühel päeval kaks tundi, siis väga praktikaks seda just ei nimetaks, aga võib-olla üheks heaks kogemuseks oma pagasisse kindlasti. Lähen paari kursakaga Tallinna Mustamäe Linnaosa Valitsusse õigusabi osutama, mida ühe juristi töö enamjaolt endast ette kujutabki. Juristist olen mina muidugi alles valgusaastate kaugusel, aga kes ei proovi ega see ei saagi oskama. Üht koma teist on juba kahe kõrva vahele talletatud ning eks siis näis, mis lõpuks välja tuleb.

Tundub, et nüüd kõlas kogu see jada siin kokku küll midagi sarnast nagu ärkasin-sõin-läksin-kooli-ja-tegin-siis-seda-ja-seda-ja-seda-ka, aga mõni päev lihtsalt on selline. Olen teiega samas paadis, kui te arvate, et selline stiil on jama ning üritan seda edaspidi pigem vältida. Olen tagasi kogemuse võrra rikkama ja kindlasti ka paari päeva jagu vanemana. Kirjutamiseni!

Viperustega teater

2011-10-02T13:26:00.000+03:00

Käisime eile kalliga teatris tükki nimega "Külmale maale" vaatamas. Etendus kestis koos vaheajaga kokku 3,5h ja pean ausalt tunnistama, et ma pole iial varem nii pikka etendust näinud. Samas.. näitlejad olid peaaegu kõik mu lemmikud ning igav ei hakanud kordagi.

Nagu minu puhul ikka, siis ega kõik veatult mööduda ju ei saanudki. Nii polegi meil eilsest õhtust mitte ühtegi jäädvustust iseendast, mida ma juba vaimusilmas ammu enne siia üles laadimas nägin, aga mis sa selle vana peakesega ikka teed. Olime juba shoodiks valmis, kui selgus, et olin kaamera mälukaardi sülearvuti mälupessa unustanud. Mu kurbus oli nii ääretu, et seda ei saagi kuidagi sõnadesse panna. Mul kohe lihtsalt on selliste asjade peale annet.

Life knows best

2011-09-29T23:03:00.002+03:00

Rõõmutu õnn

2011-09-28T23:42:00.000+03:00

Täna on alles nädala keskpaik ja mina istun juba oma armsaks saanud toas laua taga ja klõbistan klaviatuurile sõnu ritta. Tavaliselt on see meil Karoliinega rutiinseks kujunenud "Bingo kolmapäev", kus koos saateosalistega mõistatusi ära üritame arvata ja üksteise ego kiire lahenduse leidmise eest rikkalikult paitame. Ja siis ahhetame ning ohhetame nende Zummi õnneratta keerutajate peale, kes sealt ulmeliste summadega koju lähevad. Aga täna pole üldsegi nii, sest meid lahutab tervelt 125 kilomeetrit ning Bingo, see jäi täna sootuks vahele.

Kui aus olla, siis ärajäävate loengute üle ma väga üleolevat rõõmu tunda ei oskagi. Või vähemalt ei anna seda võrrelda gümnaasiumi aegadega, kui ärajääva tunni pärast oleks suurest õnnest lähimale inimesele kas või musi andnud. Nüüd on pigem nagu.. okei, et ära jäi, aga samas oleks ju võinud ikkagi olla ka. Sellise tõdemuseni jõudes olin tegelikult isegi enda emotsioonide peale kohkunud, sest mis võiks panna üht tudengit rohkem rõõmu tundma kui täiesti loengutevaba päev? Kui üks hea hunnik pappi välja arvata, siis ilmselt mitte miski muu. Minule see erilist rõõmu ei paku.. aga ega õnnetumaks ka ei tee.

Ahjaa, eelmise postituse mure mul-pole-teatrisse-midagi-selga-panna sai ka selle sama päeva õhtuks lahenduse. Tavaliselt on ikka nii, et kui mul on miskit vaja konkreetse ürituse jaoks, siis võib seda otsima jäädagi - niikuinii ei leia. Kas ei sobi siis tegumood, värv, hind või suurus. Alati on just siis, kui hädaolukord käes, miskit jamasti. Kui aga erilisi ressursse ega ka otsest vajadust garderoobi uuendamiseks pole, leian ma kõikjalt täpselt kümme must have hilpu ainult selleks, et tõdeda, et karma ei jäta ka ikka mitte miskit kahe silma vahele. Minu enda üllatuseks laabus seekord kõik üsnagi valutult.

Ma arvan, et võtan homse vaba päeva kasulikuks ärakasutamiseks jalge alla tee raamatukokku. Ma olen viimase nädalaga läbi lugenud kõik raamatud, mis vähegi oma järjekorda ootasid ning seega on nüüd täitsa jamad lood. Mul mõlguvad meeles paar raamatut, mille omanikuks kangesti saada tahaks, ent lähen viskan neile enne raamatukogus ühe põgusa pilgu peale. Teiega aga.. kirjutamiseni!

Knock-knock

2011-09-27T11:03:00.001+03:00

Uus nädal, tagasi pealinnas ja peale nädalavahetuse lebolainet tagasi töölainel. Töö all pean ma silmas ikka veel koolis töötamisena õppimist, mitte päris töösuhet.

Ma ei tea, kuidas on kujunenud välja teie suhe erinevate telesaadetega, aga sarjast nimega "Desperate Housewives" ei saa mul vist iial küll. Pühapäeva õhtul esilinastus sarja kaheksanda (ja ühtlasi ka viimase) hooaja esimene osa. Päev hiljem, eile, vaatatasin ka mina tänu internetiavarustele selle osa ära ja no ma ei või.. tahaks kohe teise ja kolmanda ja neljanda ka otsa vaadata! Olen kuulnud selle sarja kohta palju kahemõttelisi kommentaare, justkui see oleks "ehe naistekas" ega seostuks päriseluga mitte kuidagi. Ainus asi, mis mind seda saadet nii hullumoodi vaatama ajab ongi just seostatus reaalsusega. Selles sarjas on nii palju õpetlikku, et erinevate olukordade lahenduse peale ei oskagi teha muud kui lihtsalt ahhetada. Inimesed tahavad miskipärast alati arvata, et kui neil on hetkel raske, siis nad elavadki kõige suurema koormaga ja mitte kellelgi teisel pole aimugi sellest, kui rusuvalt raske elu võib ikka olla. Aga tegelikult.. kas sa päriselt ka tead, et sinu naaber pole elanud läbi palju suuremaid kannatusi kui sina? Inimesed elavad raskused üle, jäävad ellu ja liiguvad edasi.. ilma, et sa iialgi nende hingel lasuvast teadlik oleks. Perenaised näitavad kõike seda ja rohkemgi veel puust ja punaselt.

Aga.. kuna kool hakkab täna hilja (nagu tavaliselt) siis mõtlesin, et peaksin väheke poodidesse kolama minema. Meil on plaanis laupäeval Tristaniga teatrisse minna, aga nagu naistel ikka.. iialgi pole midagi selga panna. See probleem tuleb lahendada. Kirjutamiseni.

Mida ma viimase kolme päeva jooksul teinud olen:

2011-09-24T15:07:00.003+03:00

tulin Tallinnast Pärnusse (..ja viimase sissekande soov saigi teoks);
ostsin endale 2 uut raamatut;
lugesin 3 raamatut läbi (nii need mõlemad 2, mis ostetud said, kui ka üks eelmise nädala ost);
ostsin endale paari uusi teksapükse;
käisin kallimaga Steffanis;
sain venna käest laenuks Nitendo Wii ja mängisin sellega;
õppisin Wii peal Guitar Hero selgeks (ehkki see on siiani raske);
korrastasin garderoobi;
nägin üle pika aja taas oma väikest inglit Delisat;
lobisesin palju sõbrannadega;
sain teada, et olen 6,350 kg kergem kui enne (viimati sai kaalutud mai kuus);
.. ja tundsin elust rõõmu.

Lähemalt tahaks ma rääkida ainult oma viimati ostetud raamatutest. Suutsin mõlemad läbi lugeda ühe hooga ühel ja samal päeval. Mõlemad teosed põhinevad tõsielul ja selliseid raamatuid kulub minul nagu leiba. Leian nende lugemise olevat nii intrigeeriva ja kaasahaarava, et ma lihtsalt ei suuda pärast nendega ühele lainele jõudmist neid enam käest panna. Neist üks, lugu tüdrukust, kes suri kõigest 10 aastasena ajuvähki, puudutas mind kohe eriliselt. Tema ema pidas kunagi tüdruku käekäigu ja tervise kohta blogi, olin suur fänn ja elasin nende tegemistele hoolega kaasa. Saatsin Reginale (loo kangelane) jõuludeks isegi kaardi, soovides talle kõike seda, mida tema enda pisike hing ihkaks. Pole vist suur saladus, et olen laste suhtes alati hingeliselt kuidagi eriti hellalt häälestatud - olgu nad võõrad või omad, ma ei suuda vaadata ega kuulata neile tehtavat ülekohut või midagi muud taolist, mis tavalisele inimmõistusele loomulik pole. Kui mõni on suur loomaarmastaja või hoopis vägivalla vihkaja, siis minu nö Achilleuse kand on just lapsed.

"Regina - minu imekaunis võitlejanna" on tõenäoliselt ainus raamat, mille saatel ma lahinal nutnud olen. Kuna mind isiklikult puudutas kogu see jutustatav lugu lihtsalt nii hingeliselt, siis võib-olla olidki minu pisarad täiesti õigustatud. Mu silmad läksid hämmastusest suureks, kui raamatupoes selle letilt leidsin, sest mul polnud a i m u g i, et selline teos üldse kunagi välja on antud. Ma polnud ka teadlik sellest, et Regina enam elavate kirjas pole, ent kui raamatut ennast nägin, olin üsna kindel, et just ja ainult seepärast see raamat välja ongi antud. Regina surigi 2009. aastal, päev pärast oma kümnendat sünnipäeva. Olin kindel, et ilma selle raamatuta ma poest ei lahku.

Teine raamat oli selgeltnägijast Nastjast. Oma süžee poolest täiesti kardinaalselt erinev eelmisest, ent siiski huvitav lugemine. Ma võib-olla oleks ta jätnud isegi sinnapaika, kui mu sõbrannad selle raamatu lugemist kunagi ammu juba heaks poleks kiitnud. On kummaline mõelda, et saatuse ees pole meist tegelikult mitte keegi relvitu, nagu seda siiani ikka arvatud on. Meil kõigil on oma intuitsioonid ja tunnetused, mis meid õigele teele juhatavad. Viga on vaid selles, et me ei usu neisse ega usalda neid. Miks muidu öeldakse, et "kuula oma südame häält" või "tee nii nagu su esimene mõte sulle ütles". See "esimene mõte" ongi intuitsioon, mis peaks näitama suuna kätte õigele rajale, ent kuna inimhing kahtleb ja kõhkleb alati kõiges, siis tulevad sinna kõrvale ka teised ja kolmandad mõtted, mille seast juba loogilise mõtlemise abil "see õige" välja valitakse. Selle peale oskab saatus vaid naeratada, sest just siin saab sinu ellu tulla tema ja keerata kõik pahupidi.

Minu mõtted tänaseks on purgis. Olge tublid!

Saa siis aru

2011-09-21T20:12:00.000+03:00

Vahel mõnele asjale mõeldes ei tea ma isegi, kas tunda selle üle rõõmu või hoopis kurvastada. Näiteks ei oska ma võtta veel seisukohta, et kas armsate ja kergete suvejalanõude kaugesse kapinurka surumine on kurvem sündmus kui sealt samast sügissaabaste välja kookimine. Natuke on kahju, aga natuke pole ka. Kahju on riputada oma lemmikjakki garderoobis asetsevale riidepuule, aga samas on hea meel võtta sealt samast välja jope, mille kandmist ammu oodanud olen. Saa sa siis neist naistest aru, üks õnn ja õnnetus korraga.

Praegu tean ma tegelikult täpselt, mida ma tahan. Tahaksin, et homne päev jõuaks võimalikult kiirelt kätte (üks võimalus oleks vist kohe magama minna?); et loengud oleksid täpselt nii huvitavad, et ma mitte kordagi salamisi kella poole ei peaks piiluma; et kell oleks saanud täpselt nii palju, et mul oleks aeg hakata kodulinna poole sõitma ning kõige enam soovin ma jõuda koju, et panna oma pea oma armsama sülle ja tõmmata kopsud täis ainult temale omast lõhna. Ainult nii vähe tahangi.

Muljeid

2011-09-20T10:46:00.000+03:00

Alustasin kirjutamist juba eile südaööl, kui Tudengite öölaulupeolt tagasi olin jõudnud, aga nii palju kui ma ka poleks tahtnud sellest viivitamatult muljetada tuli lihtsalt asju prioriteetide järjekorras teha. Ega jäänudki suurt muud üle, kui bloggeri asemel sõber word lahti teha ja tarkusel voolata lasta. Eilsest aga nii palju, et üritus oli ikka sama lahe nagu igal aastal. Laulda sai väga palju, rahvast oli nii meeletult, et seal oli pea võimatu liigelda, ning fiiling, mis sealt iga aasta koju toodakse, on lihtsalt s-u-p-e-r. Järgmise aastani!

Elust enesest

2011-09-18T11:48:00.001+03:00

"Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse pettumuste trotsiks."

Inimesed arutlevad vahel ikka, et kas igal indiviidil siin maamunal on oma ülesanne, mis elueaga täide tuleb viia või et mis jaoks on meid nii palju, kui sellest globaalse soojenemise ja elanikkonna liigse tiheduse tõttu tegelikult hoopis rohkem kahju, kui kasu on, aga see siin ongi vastus. Sinu ülesanne on lihtsalt ellu jääda ja oma proovikivist võitu saada.
.
Lause jäi mind kummitama esimesest korrast alates, mil silmadega sellest üle käisin. Aplaus ja kummardus kuulub Simonele, sest tänu temale see lause mulle (ja tõenäoliselt ka paljudele teistele) tuntuks saigi.

Tolerantsi võim

2011-09-17T22:49:00.001+03:00

Olen täheldanud, et aastate möödudes on minus kasvanud selline tolerants, mida ma mõnel juhuslikul eluhetkel iial varem endale lubanud poleks. See on selline omamoodi sallivus, mis ilmneb just ja ainult siis, kui tavalised inimesed vihastavad, sajatavad ülejäänud inimkonda kuu peale ning lõhuvad vihahoos kas või lauanõusid. Teate ju ise, et vahel ajab inimesi närvi palju rohkem see, kui sa neile tuima kala näoga otsa vaatad, mitte jalgu trampides etendust ei paku. Raudne praktika näitab, et see töötab, sest inimestel tekib sinu ükskõiksuse vastu tappev huvi. Kerge on ju hinnata teise inimese seisukohta, kui ta selle dramaatiliselt žestikuleerides sõnadevalanguna sulle näkku lajatab. Katsu sa aga mõista inimest, kes sind lihtsalt tolereerib. Teise tundeid me ju ei tunne, teistele pähe me ju ei näe.. alfaisase (või -emase) instinkt võimuohjeid enda käes hoida paneb suurest teadmatusest lausa peast karvu kitkuma, sest kontroll olukorra üle puudub täielikult. Inimpsüühika on hämmastavalt mitmetahuline, ent paljudes olukordades üsnagi läbinähtav. Katsetage, see töötab.

Kogu loo juures on ainult üks aga. Paljas tolerants üskinda mägesid liigutada ei suuda.

Chatterbox

2011-09-14T12:58:00.003+03:00

Koolinädalad mööduvad nagu ülehelikiirusel, juba ongi kolmapäev ja minu jaoks rohkem kui pool koolinädalast üle elatud. "Üle elamine" kõlab küll nii traagiliselt nagu oleks looduskatastroofis kannatanuks jäänud, ent seda ma just otseselt silmas ei pidanud. Tegelikkuses.. on teine aasta kuidagi hoopis lihtsam. Arusaadavam. Ja vastuvõtlikum. Mitte, et ma siis eelmine aasta millestki aru poleks saanud, aga lihtsalt.. mõnes loengus istudes ja õppejõudu kuulates võiks ma justkui ära arvata, mida ta järgmiseks ütleb. Ja mõne asjaga tekib justkui deja vu.. nagu ma oleks seda kõike juba varem teadnud, aga keegi polnud seda veel lihtsalt välja öelnud. See paneb mind tundma end kindlana ja tõestab teadmist, et kõik on hästi.

Käisime eile Karoliine ja Teelega Beer Gardenis spetsiaalselt tudengitele korraldatud üritusel, kus jagati tasuta õlut ja siidrit. Tegemist oli järgmisel nädalal algava "Tudengite sügispäevade" eelsoojendusega. Sõna "tasuta" on muidugi justkui muusika ühe tudengi kõrvadele ning seega oli rahvast baarileti ääres meeletult. Sügispäevi ise ootan ma meeeeletult, sest juba esmaspäeval ongi avarongkäik ning sellele järgnev öölaulupidu, mis oli eelmine aasta lihtsalt nii vägev, et ka see aasta peab must be sada protsenti kindlalt kohal olema. Can't wait!

Tundub, et sõidan homme nädalavahetuseks ikka Pärnu poole tagasi, kuigi.. õhtul on Kadriorus teine eelsoojendus ja mõtteainet pealinna jäämiseks tegelikkuses on, aga ma ei tea.. kisub ikka rohkem koduste poole. Kodustest rääkides tahaks nii-nii väga Soome minna! See on lihtsalt paratamatus, et leian end aeg-ajalt kurbusenoot kurgus ikka ja jälle neile mõtlemas. Kahjuks tuleb need tunded alla suruda ning leppida sellega, mis on.. sest kooli ja muude kohustuste kõrvalt tuleb Soome minek kõne alla kusagil oktoobrikuu keskpaigas.. ning kui nüüd järele mõelda, siis see on ju tegelikkuses juba umbes kuu aja pärast ning niiviisi mõeldes ei tundu see sugugi pikk aeg! Oh, läheks see aeg ainult kiiremini..

Olengi unustanud end siia jutustama. Pean juba paarikümne minuti pärast tee kooli poole ette võtma ja rõõmsalt teadmisi omandama minema. Enne veel kui lähen, tuli mul just meelde, et sain umbes tunnike tagasi meili The Body Shopilt, mis annab teada, et see reede ja laupäev on kogu nende kaup kliendikaardi omanikele -20% ja meik koguni -30%! Kes vähegi fänn, oskab sellest endale kindlasti kasu lõigata. Praeguseks aga olge tublid ja see ya!

Veidi lugemist

2011-09-12T23:55:00.001+03:00

Helllou! Küsisin oma kallitelt sõpradelt facebookis häid raamatusoovitusi ning tuleb mainida, et vastuseid tuli lihtsalt nii palju, et tõenäoliselt on järgmiste kuude üksikud õhtud üsna tihedalt sisustatud. Mõnda raamatut olin ise lugenud, kuid üsna paljud on veel täiesti avastamata ja lugemata. Et ka teie oma silmaringi soovi korral laiendada saaksite, teen soovitustest nimekirja ning lisan iga teose juurde tema lühikirjelduse ja hinna (juhuks, kui teie seas leidub samasuguseid fanatte nagu mina, kel raamatuid osta meeldib, hehe).

1. Ivan Turgenev "Isad ja pojad" Hind: 4,6€
Turgenevi 1862. aastal ilmunud romaani "Isad ja pojad" peetakse tema parimaks teoseks ning omal ajal tekitas see Venemaal palju vaidlusi ja proteste. Lisaks inimsuhetele on ta kirjeldanud oma raamatus ka ideede konflikti, liberaalide ja radikaalsete demokraatide arusaamade kokkupõrget. Kuid ka ideedest saab kirjutada nii, et neid esindavad inimesed panevad endale kaasa elama.

2. Nicole Krauss "Armastuse ajalugu" Hind: 18,85€

„Kui ma sündisin, pani ema mulle nime kõigi tüdrukute järgi isa kingitud raamatust nimega „Armastuse ajalugu". Neljateistkümneaastane Alma Singer üritab leida rohtu ema üksilduse ravimiseks. Uskudes, et ta võib selle leida raamatust, mida ta ema armastusega tõlgib, asub ta autorit otsima. Teises New Yorgi otsas katsub Leo Gursky nimeline mees veel pisut kauem elus püsida. Ta saadab oma päevi õhtusse sellega, et unistab kaotatud armastusest, mis inspireeris teda kuuekümne aasta eest Poolas ühe raamatu kirjutama. Ja kuigi ta seda veel ei tea, jäi see raamat alles: see ületas ookeane ja põlvkondi ning muutis elusid…

3. Melissa Blank "Jahi ja kalapüügi käsiraamat tütarlastele" Hind: 3,32€
Raamatu kangelanna ühendab endas Bridget Jonesi veetluse ja Ally McBeali haavatavuse. Lugeja näeb, kuidas Jane areneb trotslikust teismelisest tõrksaks karjäärinaiseks ning elab koos temaga läbi armulood, seksisuhted ja raskused tööl. Raamatu teeb eriti võluvaks see, et autorile meeldib tema kangelanna ning ta on teinud temast universaalse tegelase, kellele on kerge kaasa elada.

4. Maryan Keyes "Watermelon" Hind: 10,62€

At twenty-nine, fun-loving, good-natured Claire has everything she ever wanted: a husband she adores, a great apartment, a good job. Then, on the day she gives birth to her first baby, James visits her in the recovery room to inform her that he´s leaving her. Claire is left with a beautiful newborn daughter, a broken heart, and a body that she can hardly bear to look at in the mirror. So, in the absence of any better offers, Claire decides to go home to her family in Dublin. To her gorgeous man-eating sister Helen, her soap-watching mother, her bewildered father. And there, sheltered by the love of an (albeit quirky) family, she gets better. A lot better. In fact, so much better that when James slithers back into her life, he´s in for a bit of a surprise.

5. Christel Zachert ja Isabel Zachert "Kohtumiseni minu paradiisis" Hind: toode on läbimüüdud ning hinda pole juurde pandud
Aasta täis meeleheidet ja lootust, surmahirmu ja raevukat trotsi, elujanu ja armastust. Tal on vähk, ja kõik, alates igapäevastest pisiasjadest kuni elu ja surmani omandab uue tähenduse. Temast saab uus inimene, kes suudab olla teistele toeks.

6. Kim Kiyosaki "Rikas naine" Hind: 9,65€

Kim Kiyosaki – raamatu “Rikas isa, vaene isa” autori Robert Kiyosaki abikaasa – on kirjutanud oma tõekspidamistest naistele, kes tahavad olla rahaliselt sõltumatud ega looda sellele, et mees, perekond, firma või valitsus nende eest hoolitseb.

See raamat on teile:
· kui te ei taha enam raha pärast unetuid öid veeta;
· kui soovite kindlustada oma finantsilist tulevikku;
· kui olete tüdinud otsimast rikast printsi valgel hobusel;
· kui vajate tõelist sõltumatust.

7. Clarissa Pinkola "Naised, kes jooksevad huntidega" Hind: 20,59€

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses
Clarissa Pinkola Estés: “Selle raamatu pealkiri on Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.”

8. Ivar Sild "Tantsiv linn" Hind: 2,85€

Ivar Silla romaan kirjeldab Tallinna gay-kogukonna elu, tegemist on autentse materjaliga. Raamatu tegelased tantsivad ennastunustavalt Tallinna ööklubides, mis tõstatab tantsimise romaani keskseks sündmuseks.
Romaanis on kaks keskset tegelast, kellest üks on homoprostituut ja teine oma homoseksuaalsust avastav filoloogiaüliõpilane. Kaks paralleelset liini, milles homoprostituut kirjeldab üpris naturalistlikult oma kogemusi raha eest meestelõbustajana, üliõpilane aga avameelselt oma seksuaalset eneseleidmist. Romaanis on nähtav allusioon filmidele „Ava oma silmad“ ja „Vanilla Sky“ – pärast vägivaldset rünnakut kaotab ilus lõbupoiss oma põhilise väärtuse – kauni välimuse – ja peab oma senise elu ning põhimõtted ümber hindama.
Romaani lõpus kaks peategelast kohtuvad ja…

9. Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" Hind: 18.47€

Ajakirjanik Mikael Blomkvist on idealistlik, oma tööle pühendunud, fanaatiliselt õigust ja õiglust ihkav inimene. Lisbeth Salander on noor naine, kelle minevikus on midagi väga hämarat ja keda peetakse autistlikuks või lausa alaarenenuks. Tegelikult on aga tegemist maailmatasemel häkkeriga, kes lahendab meelelahutuseks keerulisi matemaatikaülesandeid ning kes on treeninud enda igas mõttes ellujääjaks.
Mikaeli ja Lisbethi teed ristuvad, kui üks Rootsi legendaarsemaid tööstureid Henrik Vanger teeb Mikaelile ettepaneku välja uurida, mis juhtus 40 aasta eest Harrietiga, Vangeri noore sugulasega. Harriet haihtus jäljetult saarelt, mis oli tütarlapse kadumise päeval muust maailmast ära lõigatud, sest seda mandriga ühendaval sillal oli toimunud liiklusõnnetus. 16-aastase Harrieti surnukeha ei leitudki, kuid Henrik Vanger oli veendunud, et tütarlapse tappis keegi tema lähedastest.
Blomkvist võtab pakutud ülesande pooleldi tõrkudes vastu ning saab abiliseks Lisbeth Salanderi. Mida sügavamale Blomkvist ja Salander Vangeri suguvõsa ajalukku süüvivad, seda õudsemaks ja verisemaks kogu lugu nende kohkumuseks muutub…

10. Tucker Max "Ma loodan, et põrgus on õlut" Hind: 14,48€
Tucker Max ütleb enda kohta nii: „Ma olen sitapea. Ma joon ennast sobimatutel hetkedel liiga purju, ei hooli ühiskondlikest normidest, annan järele igale oma kapriisile, ignoreerin oma tegude tagajärgi, mõnitan lollpäid ja magan rohkemate naistega kui oleks mõistlik või turvaline. Aga minust on niipalju kasu, et ma jagan oma seiklusi terve maailmaga.”

Raamatus toobki Tucker Max lugejateni oma kõige kõlvatumad ja uskumatumad seiklused naiste ja alkoholiga.

11. Raimond Kaugver "Meie pole süüdi" Hind: raamatupoodides ei näi leiduvat, ent kasutatuna Raamatukoist 2,88€
Autor käsitleb mõningaid noorte seaduserikkumistega seotud probleeme. Peategelane, üle 18-aastase kurjategija isa, püüab selgitada põhjusi, mis viivad seadustest ja moraalinormidest üleastumisele nn. heast perekonnast pärit noori.

12. Nikolai Baturin "Ringi vangid" Hind: toode on väljamüüdud

Romaani tegevus toimub mingis ettearvamatus tulevikus (või minevikuolevikus, nagu ütleb autor); selles naljakas diktaatorlikus ühiskonnas kehtib juhtmõte – iga inimene, ükskõik kes ta ka on, peab talle avanevat šanssi kasutama.
Romaani peategelased, teineteist armastavad Mattes ja ta naine Teresa, elavad oma unistustes vanas ja loomulikus ajas, ent oma igapäevase tegevuse kaudu on nad paramatult seotud selle moodsa ja jõhkraga, mis neilegi mõju avaldab. Imelikul kombel hakkavad need kaks teineteisest kaugenema, kuni saabub romaani ootamatu sõlmitus...

13. Rein Raud "Hector ja Bernard" Hind: toode on väljamüüdud
Esimest korda kohtame me seda pikka ja pisut vibalikku kahupäist noormeest hetkel, kui ta on just vajumas ühe neljakorruselise, kahe maailmasõja vahel ehitatud kivimaja altukse kellanupule. See liigutus muudab täielikult tema elu, aga ta ei tea seda veel, ehkki käitub, justkui teaks: ta on kätt välja sirutades vajunud mõttesse ja näib, nagu kaaluks ta, kas ikka helistada või mitte.

14. Jeffrey Eugenides "Middlesex" Hind: 12,59€

B format edition of Eugenides' Pulitzer Prize-winning novel. His long-awaited second novel, following his widely acclaimed debut, "The Virgin Suicides". Covering eight decades and one extremely awkward adolescence, this is a brilliant literary fable exploring family relationships and the intricacies of gender. Superb...a warm and beautifully written novel that illuminates the part of the human soul that even biology cannot reach "Sunday Times".

15. Charles Bukowski "Naised" Hind: 11,82€

Legendaarse Ameerika kultuskirjaniku ja elukunstniku Charles Bukowski (1920-1994) kolmas romaan kirjaniku alter egoHenry Chinaski dekameronlikust odüsseiast – vahest võiks seda nimetada ka häbituks seksuaaluurimuseks naise (ja ka mehe) olemusest. Talle nii omaselt kirjutab Bukowski näilise muretusega inimelu silmakirjalikkusest, muiates kerge irooniaga kõige ja kõigi, sealhulgas ka iseenda üle. Bukowski populaarsus põhineb tema ilustamata ja kohati sündsuse piire ületaval väljendusviisil ning igavikuliste teemade teravmeelsel lahkamisel.

Mis muud kui.. head lugemist ning kui loetud saate, siis jagage muljeid, pakaa!

Metsas

2011-09-11T21:29:00.000+03:00

Käisime täna ämma, vennanaise ja täditütrega selle aasta esimesel seenel. Nii kahju kui ka polnud, siis seeni tegelikkuses väga ei saanudki.. või noh, tundub lihtsalt, et võiseente aeg on ümber. Tädi just rääkis umbes nädalake tagasi, et käis ise ka seenel (samas kohas muide) ja korjas 15 minutiga kõik ämbrid täis, niiet oli kahju maha jätta neid, mis enam ämbrisse ei mahtunud. Seeni metsas oli, aga enamus olid niiii ülekasvanud nagu oleks Tšernobõlis kiiritada saanud.. ilma naljata. Ja kui nad on suured.. on nad muidugi ka ussitanud, õige. Kastme ja kotleti materjali tõime koju, aga tallele panna polnud seekord midagi. Ehk saadab meid better luck next time.

Teine statistika

2011-09-10T12:51:00.004+03:00

Umbes 2 aastat tagasi, aastal 2009, tegin oma blogi kohta väikese statistikat hõlmava postituse. Ma ei tea miks ma selle asja siis sinna paika jätsin ning seda iga teatud perioodi tagant uuesti tegema ei hakanud, aga nagu öeldakse - parem hilja, kui üldse mitte kunagi! Mõtlesingi, et nüüd üle pika aja midagi kokku võtta oleks üsna hea idee kas või selleks, et seda kunagi hiljem ise uuesti üle lugeda. Tegelikult üritan ennast edaspidi parandada ja teha kokkuvõtteid tihedamini kui iga kahe aasta tagant. Aga alustagem siis..

Minu blogi meeldib inimestele lugeda kõige enam päeval kella kahe ajal, sellest vaid mõned üksikud protsendid jääb alla väga kontrastselt öösel kella kolme paiku siia ära eksimine. Üsna paljud käivad siin uudistamas ka päeval selle sama kella kahe ümber, kas siis enne või pärast seda. Ülejäänud jagunevad üksikult ka muudele kellaaegadele.

Kes on minu suurimad referrerid (ehk kelle blogide või muude saitide kaudu jõutakse enim minu blogini)?

Üle poolte inimestest tuleb siia otse bookmarkidest. See tähendab sisuliselt seda, et nad on pannud minu blogi aadressi kas endale favourites alla või mujale süsteemi salvestuvasse listi, millele klikates jõuab ta kiirelt siia.
Teisel kohal on google search. Midagi minu blogiga seonduvat kirjutatakse google searchi (levinumateks märksõnadeks on kateriinu, Katrin blog, Kats vms) ning seeläbi jõutaksegi siia.
Kolmandal kohal on blogi http://mannnupannnu.blogspot.com, mille kaudu on jõutud minuni.
Neljandal - http://blog.tr.ee
Viiendal - halavihikule.blogspot.com
Kuuendal kohal on võrdselt britzik.blogspot.com ja gerll-gerll.blogspot.com
Seitsmendal kohal on www.cattivascloset.com
Kaheksandal - inksukas.blogspot.com

Minu blogini on jõutud ka erinevate google search otsingute läbi. Nendeks on:

ingrid tõniste (Google)
sushi (Google)
vallatu alias (Google)
suitsusilmad (Google)
mina olin siin (Google)
yai (Google)
"Margit Roomet" (Google)
geelküüned (Google)
tarmo täpsi (Google)
autokoolist läbi (Google)
happiness (Google)
ilusad geelküüned (Google)

Ma ei oskagi midagi kokkuvõtvat öelda. Enim naerma ajas muidugi otsing nimega "Margit Roomet", aga kui see keegi kes otsis, siit ka mingi vajaliku informatsiooni leidis, siis miks mitte. Julgen muidugi kahelda, sest Margitist pole siin kordagi nimepidi räägitud, vaid kunagi lävisin veidi tema vennaga, kel on sama perekonnanimi ja ilmselt seetõttu tõi ka Margiti otsing just siia.

Viimase nädala lugejaist olid 57 eestlased, 15 USA'st, viis Hollandist, kolm Rootsist ja üks ka Poolast.

Neist enamik kasutab operatsioonisüsteemiks Windows 7-t, järgmisel kohal on võrdselt Windows XP ja Macintosh, vähesed kasutavad ka Windows Vistat ja Linuxit.

Blogi on külastatud kokku (kõikide aastate jooksul) 28358 korda. Kahe viimase aasta jooksul (ehk siis alates viimasest korrast, kui statistikat tegin) 25313 korda. See teeb 1012 korda kuus ja 253 korda nädalas. Seega, ühes päevas peaks blogi külastama umbes 36 inimest (võivad olla ka korduvalt samad isikud, nt kui Mari käib 3x päevas siin midagi lugemas).

Ei saa muidugi ära unustada ka oma followere. Tänase päeva seisuga on neid ei rohkem ega vähem kui 29. Varasema statistikaga võrrelda ei saa, sest 2 aastat tagasi sellist appi nagu "followers" veel ei eksisteerinudki.

Tundub, et ongi kõik. Kunagi jälle kordan kindlasti veel.

Väike puhkus..

2011-09-08T23:52:00.000+03:00

Seitse päeva, pudel Brontexit ning ohtralt rohelist teed ja tundub, et haigusepisik ongi organismist välja sõditud. Oleks vist õige öelda, et it was just right about time, sest jõudsin mõned tunnid tagasi Pärnusse ning siin on alati teha rohkem kui küll.. isegi siis, kui tegelikult mitte midagi teha pole vaja. Muide, iga kord kui kursavennaga nädalalõppudel pealinnast Pärnu poole sõidame, jõuame oma teekonnal seljataha jäänud koolinädala läbi ja lõhki ribadeks arutada. Kuna see nädal oli alles teine pole veel erilisi emotsioone või arutelusid tekkida jõudnud. Küll aga.. jäi mulle eriliselt meelde üks tema vähe retoorilisena esitatud küsimus: "See aasta nagu.. ma ei oskagi öelda.. no selles suhtes okei, me õpime õigust jah ja kõik on nagu õige.. aga kas sulle ei tundu, et meil on see aasta kuidagi jube palju "õigusi"?" Pean ausalt ütlema, et purskasin selle küsimuse peale täiesti ennastunustavalt naerma, sest sisuliselt.. on tal jumala õigus! Nende "õiguste" all pidas ta silmas seda, et selle poolaasta tunniplaanis on meil näiteks haldusõigus, karistusõigus, võlaõigus, asjaõigus, tööõigus ja vene keel. Ehk siis kui eelmine aasta eksis sekka ka mõni filosoofia, ajaloo, eetika või psühholoogia loeng, siis see aasta on peaaegu iga õppeaine nimi mingisugune "õigus". Iseenesest pole ühegi nende õppeaine juures midagi vaimukat, aga Kaspari mõttevälgatus paneb mind isegi nüüd, tunde-tunde hiljem, magusalt muigama. Sa lihtsalt oskad.

Ja muidugi.. olin juba suvega suutnud unustada selle ülimõnusa ja sooja tunde, kui koduuksest sisse astudes seisab kallis juba käed avali vastas ja kallistab siis nii nagu oleksin just tulnud ühelt väga-väga pikalt reisilt. Tõsiselt, seda tunnet ei saa asendada ega "ette kujutada", sest nii palju kui ka ei püüaks, palja ettekujutusega dopamiinitaset veres muuta ei saa. Minu dopamiinimeeter oli täna tõenäoliselt täitsa põhjas! Oh it's goood.. so good to be at home..

Remember!

2011-09-07T11:09:00.000+03:00

Tõbine

2011-09-04T11:22:00.000+03:00

Ei sügis ega ka talv pole veel korralikult kättegi jõudnud, kui ma olen suutnud juba haigeks jääda. Neljapäeva õhtul Tallinnast Pärnusse jõudes tundsin juba, kuidas pea veidi kumiseb. Reede hommikuks oli kurk valus ja hääl kõikus ning sama päeva õhtuks oli hääl täiesti ära läinud. Laupäevaks lisandus köha ja peavalu. Pühapäevaks, ehk siis tänaseks, on kõik eelnev jutt sama, ehkki ma väga palju teed ja Brontexit kurgust alla olen valanud.. ning mis kõige hullem, ma pole küll veel julgenud end kraadida, aga mul on selline kahtlane tunne, et kõige tipuks on sellesse kremplisse end sisse suutnud muukida ka väikene palavik. Oi jah.. ma saan aru, et vahel on kasulik haige ka olla, aga siin Pärnu-Tallinn ekspressina ringi taiudes ei sobi see kohe absoluutselt minu plaanidega kokku. Aga nagu öeldakse.. mis ei tapa, teeb ikka tugevamaks!

Nii ta tuli..

2011-09-03T20:14:00.000+03:00

Esimene kaks

2011-09-01T11:17:00.000+03:00

On ainult üks päev aastas, mil ärkan iga natukese aja tagant heliseva telefoni peale ning hommikust meilboksi lugedes võib sealt leida tavapärase 6-7 meili asemel tervelt 53. Õhtul sõidangi Pärnu, et homme üks väike birthdayparty maha pidada ja tüdrukutega klaasid kõrgele taevasse tõsta. Wohoo!

Ja muidugi.. kõigile, kes taas sammud kooli poole seadsid, ilusat esimest koolipäeva ja parimat tulevast õppeaastat!

When something went wrong..

2011-08-30T11:45:00.000+03:00

Eilne päev siin Tallinnas läks ikka totaalselt nässu. No absoluutselt kõik, mis vähegi viltu võis vedada, see ka läks. Alustades siis sellega, et Karoliine ei saanud hommikul oma võtmetega korterisse ning lõpetades siis sellega, et 10 minutit enne esimese loengu algust ja just parasjagu kooli poole kihutades, läks auto katki. Esimene päev kooli ei jõudnudki ja aina segasemaks meie lugu läks. Ausalt öeldes ei saa ma absoluutselt aru, kuidas on võimalik, et võtmeid tehakse järgi valesti? Päris ausalt.. kui sul on nii palju julgust, et panna püsti oma äri, siis peaks sul olema ka nii palju julgust, et tagada nende võtmete audentsus. Sinu, kui valmistaja jaoks, on see üks suvaline töö sajast, aga teise jaoks on see ju hädavajalik vahend igapäeva elu toimimiseks. Eile sai selle teemaga end ikka päris korralikult ärritatud, sest sellised asjad ei mahu mulle pähe ja täna blokeerin ma need mõtted enda tervise heaolu nimel üldse peast.

Selle aastane tunniplaan on pannud meie loengud valdavalt õhtusele ajale ja tundub, et seega saan igal hommikul ärgata ilma äratuskellata. What a joy! No näiteks kõige varasem koolipäev algab kell 12.45 ja kõige hilisem 17.15. Paljud kursakad olid vist sellepärast isegi nina krimpsutanud ja enamik laitsid sellise elukorralduse kohe maha, ent kui eile üks kursavend minult küsis, et mis mina asjast arvan, siis.. ma ei teadnudki, mida vastata, sest ma polnud oma tavalise tööelu kõrvalt jõudnud sellele isegi mõelda. Ausalt. Pärnus olles oma igapäevaseid toimetusi tehes ei tulnud mulle selline asi nagu "kool" meeldegi ning seega ei oska ma isegi praegu leida selles midagi halba. Kuna ma käisin veel viimase päevani tööl, siis on lihtsalt natuke imelik mõelda, et mind oleks justkui tõstetud ühest keskkonnast teise ja üldse ei taha kohale jõuda, et ma pean tööle minemise asemel hoopis kooli minema. Aga las siis sisseelamine alaku.

PS! Kursakatest rääkides tuli mulle meelde, et täna on sünnipäev mu kursaõel Maarjal. Kallis Maarja, kui sa seda loed, siis palju-palju õnne sünnipäevaks sulle kullake! Muah!

Ja nii siis ongi..

2011-08-28T21:02:00.001+03:00

Kas mäletate seda, kuidas oma sõbranna Karoliinega eelmine aasta elamist otsisime ning suurtest pingutustest hoolimata meil midagi leida ei õnnestunud? Või tähendab, et õnnestus nii palju, et tema kolis lõpuks ühikasse ja mina mingisse ühiskorterisse maailma kõige kummalistemate inimestega, keda ma üldse kunagi kohanud olen. Hiljem avanes mul aga võimalus kolida korterisse ning nii see asi jäigi. Kuni uue aastani. Good bye lonely nights ja iga-nagina-peale-ehmumine, sest kolime see aasta kokku nii nagu seda juba eelmine aasta plaaninud olime! Tuleb tõdeda, et isegi üksi elamisega harjub ära ja selles pole mitte midagi katastroofilist (loe: vahelduseks oli see lausa hämmastavalt hea), aga inimene on juba loomult lihtsalt selline, et ta tahab pidevalt midagi kellegagi jagada. Olgu selleks rõõm, mure, mõni uudis või lihtsalt lobajutt kas või sellest, mida täna lõunaks sai söödud. See info ei peagi olema oluline, oluline on see, et keegi seda kuulaks. Siin mängib kindlasti rolli ka võõras linn, aga okei.. sel teemal olen ma varasemalt niigi palju platranud.

Käisimegi eile Karoliine ja tema boyfriendiga pealinnas, et suuremad kompsud sisse kolida. Midagi otseselt lahti pakkima ei hakanudki, sest olgugi, et korter sai enne sealt ära tulemist puhtaks küüritud, oli ta suvega ikka kenasti tolmu kogunud. Alustame homme kohe suurpuhastusega ja ehk siis leiavad sujuvalt ka kõik asjad omale koha. Ja issand, olekski juba peaaegu unustanud! Mu suurim murepunkt postkast oli siis niiiii pilgeni igast jama täis topitud, et me saime terve prügikoti täie puhast reklaami. Vaatasime selle hunnikuga tõtt ja mõtlesime, et see pole lihtsalt normaalne. No okei, normaalne on see, et kolme kuu jooksul võib tõesti nii mõndagi sinna koguneda. Aga no kuulge, ükski postiljon ei saa nüüd ka nii naiivne olla, et ta näeb juba näiteks kolmandat nädalat järjest, et posti pole postkastist ära võetud, aga sellest hoolimata topib aga juurde. Postkast on nii täis, et enam lihtsalt ei mahu, aga pole midagi.. surume jõuga ja küll mahub. Ma ei saa sellest mõistusest aru. Aga ma pole ju postiljon ka.

Täna oli siis selle suve viimane tööpäev. Erilisi kurvaks tegevaid emotsioone polnudki, ent ma jään oma kollektiivi meeletult igatsema! Selle ajaga olime suutnud nii kokku kasvada, et üheski oma mures polnud sa kunagi üksi ja alati oli keegi, kelle hüva nõu abiks ära kulus. Tõenäoliselt oli see mu elu kõige töisem suvi üldse.. selle poolt räägib ka näiteks asjaolu, et ma ei jõudnud mitte ühtegi korda Pärnu randa. Ja homsest algab juba kool. Samas.. olen ise oma otsusega väga rahul ja igati valmis (või vähemalt nii valmis, kui ma praeguse väsimuse juures olla saan) homme sammud Tallinna poole seadma. Naljakas mõelda, et juba teine aasta ülikoolis, ehkki ma mäletan veel nii täpselt, kuidas ma seal käimisest unistasin ega teadnud ju veel täpseltki, mis suunda võtta. Olen elult õppinud, et kõik loksub tegelikkuses paika justkui iseenesest ning elu ise ei muutu, teda muudavad vaid otsused, mida langetame. Inglise keeles on selle kohta selline ütlemine, et "Everything will be okey in the end. If it's not okey, it's not the end."

Mõned klõpsud

2011-08-26T09:12:00.000+03:00

Käisime eile suurest igavusest sõbrantsidega niisama pilte tegemas. Tegelikult midagi väga head (või vähemalt täpselt nii head, mis kannataks igasugust kriitikat) purki pista ei õnnestunudki, aga õnnelikke hetki pole ju kunagi palju. Ebaõnnestunud pildid kirjutasime selle arvele, et me vist pole enam lihtsalt need top modelid nagu gümnaasiumis, kel iga välgusähvatuse peale puusanõks valmis ja poos sees oli. Meil endil oli aga siiski väga fun ja see ongi kõige juures peamine. See ya!

Klamber Freyalt

2011-08-25T15:32:00.002+03:00

Võtsin ühendust "Freya aksessuaaridega" ning lasin endale meisterdada ammu ihaldatud juukseklambri. Olen tulemusega väga rahul ja kõigil, kel mingeid ehteid või aksessuaare kollektsioonist veel puudu on, siis võtke kindlasti ühendust. Töö on väga kiire ja just täpselt selline nagu tahad. Me likey mucho!

Poole kohaga olemas

2011-08-23T23:04:00.001+03:00

Olen oma raamatust siis nii lummuses olnud, et see maailm lausa karjub klahviklõbina järele, aga hei.. see raamat on tõesti super ja väärt oma igat senti. Eile öösel pidi Tristan mul selle peaaegu vägisi käest ära tirima, et ta ka voodisse võiks tulla, sest ma unustan end seda lugedes täielikult! Iga kord kui uue lehekülje keeran tunnen üha enam tema üle uhkust ja mõnus muie surub end lihtsalt vägisi suule, aga okei, lõpetame selle teema siinkohal just nüüd. Punkt.

Mis siis viimastel päevadel tehtud on? Kõike ja ei mitte midagi. Ausalt ka! Tõenäoliselt on olnud päevi, kus olen nagu orav rattas hommikust õhtuni ringi vudinud või terve päeva tööl veetnud ning seal samas on päevi, kus ma olen käitunud umbes nii nagu get up, survive ja go back to bed. Eriti yikes on mõelda, et juba esmaspäeval on esimene koolipäev. Kõige imelikum tundubki see, et ei toimu mingit aktust ega infotundigi, vaid otsekohe tuleb suund võtta loengusse nimega.. asjaõigus? Vana mälu nagu mul on, võis see vabalt ka mingi muu õigus olla, aga ega see suurt rolli siin ju ei mängigi. Ma ei tea. Ongi vist kõik. Umbes 10 minuti pärast olen taaskord pea raamatus. Kirjutamiseni

Uus ja uhke elanik

2011-08-21T17:42:00.000+03:00

..ja raamatute teemal jätkates (ehkki võib-olla ei ole see paljude jaoks üldse huvitav, aga siiski), täiendasin enda riiulit raamatuga, mida olin juba mitmeid-mitmeid kordi raamatupoes piilumas ja katsumas käinud. Minusugusele põnevuse ja krimka fännile on see nagu rusikas silmaauku ning arvestades asjaolu, et kõik põhineb absoluutselt tõsielul ei oskagi vist rohkem "minu jaoks" kirjutatud raamatut paluda. Absolutely in love!

Must be raamat sinu raamaturiiulis

2011-08-20T12:35:00.003+03:00

Seda, et mulle palju raamatuid lugeda meeldib, teab ilmselt igaüks, kes mind vähegi tunneb või sellele blogile siin pikaaegselt kaasa on elanud. Seda, et ma leidsin mõned päevad tagasi raamatu, mis suudaks muuta meie kõigi elu, te aga ilmselt veel ei tea. Ma ei mõista, kuidas saab üldse olla ühest kirjateosest nii lummatud, et ma lihtsalt ei suuda enam lakata sellele ja tema edasiantavale sõnumile mõtlemast.. mõtlen lihtsalt, et miks olen teinud või öelnud asju niiviisi, kui tegelikult oleks saanud ka teisiti. Või kuidas saab üldse olla nii imelihtsate asjade puhul nii kuradima rumal, kuigi sellest ise esmapilgul arugi ei saada. Hingel on palju küsimusi, aga neile kõigile on tegelikult nii lihtne vastus.

Leidsin (tänu oma kallitele töökaaslastele) selle teose lebamast baariletil, kui ühel küllaltki tegevusetul momendil ta kätte haarasin. Lihtsalt puhtast igavusest. Lõin raamatu suvalisel kohal lahti ja lugesin esimese lehekülje. Tundsin, kuidas süda hakkas kiiremini lööma ja veri sees hakkas kihama, kõik minu sees oleks nagu ellu ärganud ja tundsin lihtsalt sadat emotsiooni korraga. Keerasin muudkui aga lehti ja muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin, igast loost nii lummatud, et oleksin tahtnud sel samal silmapilgul neid kõiki korraga tervele maailmale edasi jutustada. Sattusin selle lugemisest nii hoogu, et ümbritsev maailm oleks nagu täitsa ära kadunud - see pole romaan, mida loed film peas kerimas, et siis ühel hetkel "stopp" nuppu vajutada, raamatu vahele järjehoidja panna ja järgmisel korral uuesti edasi lugeda. Selle raamatu lugemine haaras kaasa kõik sinu viimsedki ajurakud ja pani tõsiselt mõtlema iga loo moraali üle üksiti. Ja kogu see krempel tekitas hingele nii palju küsimusi ja süümepiinasid, et tundsin, kuidas inimesed minu ümber kaasaarvatud iseendaga on elus pannud rõhku nii valedele väärtustele ja elanud oma elu täiesti kasutult.

Raamatu pealkiri on "Kuldsed lood", väljaantud paar aastat tagasi Ilo kirjastuse poolt. Raamat sisaldab erinevaid jutte üle terve maailma - need on tõsielust pärinevad lood, mille vanus võib ulatuda juba väga väga varajasse aega. Raamatu sissejuhatuses on kirjutatud, et see raamat ja tema sisu oma lugude näol süübib alateadvusesse ning neid lugusid kasutavad isegi psühholoogid oma igapäeva töös. Olles lugenud ära ainult sissejuhatuse, võiks kergemeelseid järeldusi tehes arvata, et tegu on ilmselge liialdusega. Kuna olin aga pärast esimese loo ära lugemist nagu sõnaotseses mõttes puuga pähe saanud, siis mõistsin, et liialdusest on asi ikka päris kaugel.

Kõik töökaaslased on raamatust nii võrd sisse võetud, et igal vabal hetkel käib selle üle isegi väikene vaidlus, et kelle kord siis ikkagi parasjagu lugeda oleks või kelle õigus ikkagi kasutusõiguse suhtes peale peaks jääma, hehe. Õnneks tülli pole veel keegi pööranud, sest oleme neid lugusid üksteisele edasi jutustanud või lihtsalt teineteisele kõva häälega ette lugenud.. ning siis muidugi kõvahäälselt arutanud, kuidas ja miks on see tegelikult nii ilmselgelt ja mõistusepäraselt just nii, aga me ise, oma peaga mõeldes pole iial suutnud sellise iseenesestmõistetava järelduseni jõudnud. Päris ausalt öeldes ei oska ma isegi seda kõike sõnadesse panna, mida täpselt öelda tahaks. Et teil raamatust ja selle lugudest mingigi ettekujutus oleks, jutustan ka teile edasi ühe loo:

Kord läks üks mees Meistri juurde ja küsis: "Meister, ütle mulle, miks on nii, et nii kui mängu tuleb raha, kaovad igasugused sõprus- ja sugulussidemed lähedaste vahel ning sellepärast ollakse nõus teineteisel kas või kõri läbi lõikama?" Meister vastas mehele: "Tule siia, vaata sellest aknast välja ja kirjelda mulle, mida sa seal näed". Mees vaataski ning sõnas: "Näen siin puid, maju, inimesi, põõsaid, muru.." "Tule nüüd siia peegli ette ja ütle mulle, mida sa siin näed," palus Meister meest. Mees vastas: "Näen vaid iseennast". Selle peale vastas Meister mehele: "No näed, mõlemal puhul oli tegemist klaasiga, aga nii kui lisada ühele veidi hõbedat, nähakse vaid iseennast".

Korras nagu Norras

2011-08-18T01:39:00.000+03:00

Sain täna oma läpaka hooldusest tagasi ja ei saa mitte kuidagi mainimata jätta, et olen lihtsalt gigaõnnelik! Lubasin seletada pikemalt, miks ta sinna üldse läks ning miks selle teema päevakorda võtmine just nüüd, vahetult enne kooli, nii oluliseks kujunes. Asi tegelikkuses päris lihtne - mõni päev enne arvuti hooldusesse viimist avastasin, et aku tundub kuidagi väga kahtlaselt kehvasti vastu pidavat. See tundus mulle imelik, sest läpaka eluiga pole jõudnud veel oma esimese eluaastanigi ning seega ei tohiks tegelikkuses midagi sarnast akuga veel juhtuda. Ühel hetkel tekkiski ekraani paremasse nurka teade, et "consider replacing your battery" ning seega oli asi kindel, saadan garantiisse. Enne seda uurisin muidugi igalt poolt järgi, et kas taoline probleem võiks üldse garantii alla minna ning kas võiks olla võimalik, et olen juhtunus kuidagi ise süüdi. Iga allikas arvas, et suure tõenäosusega hooldusremont seda garantii alla ei paiguta ning seega tuleb mul läbi nende endale lihtsalt uus aku tellida ja kogu jant ise kinni plekkida. Olin oma saatusega leppinud. Täna esindusse kohale minnes sain aga tõelise üllatuse osaliseks - aku tõepoolest oligi vigane ning garantiiremont vahetas selle oma kulude ja kirjadega ise uue vastu, nõudmata minult mingisugust hüvitist. Kogu see lugu tõendab vaid järjekordset tõdemust, et küsija suu pihta ei lööda ning iial ei tasu proovimata jätta vaid sellepärast, et keegi kuskil arvab, et nii võiks olla. Elu näitab, et ei või iial teada ja nii ongi.

Kui ma nüüd iseenda (ja loomulikult ka teie) vastu päris aus olen, siis kirjutan hetkel siia une arvelt (nagu tavaliselt ikka rutiinseks on kujunenud) ning ei suudagi leida ühtegi mõjuvat põhjust, miks see taaskord nii on. Taksoga läbi öise Pärnu südalinna koju sõites võis igal pool kohata poolpurjakil ja peomelus tammuvaid noori, ent ainus, mida mina tol hetkel soovisin, oli võimalikult kiiresti koju jõuda ja end oma suurde pehmesse voodisse kukutada. Olen peaaegu sihtmärgini jõudnud ning tõmban nüüd kardinad ette. Head ööd!

Something special

2011-08-15T20:00:00.000+03:00

Sain mõned päevad tagasi oma ämmalt kingituseks ühe väga vana, küllaltki hinnalise ja talle ka hingeliselt armsa ehte, mille kandmine mulle ainult au pakub. Ja nagu lubatud.. uued küüned saidki erkoranžid.

Freedomdomdom

2011-08-13T11:11:00.000+03:00

Pean päris ausalt üles tunnistama, et ma olen terve suve olnud selline töömesilane, et mul polnud terve suve peale mitte kordagi juhtunud sellist olukorda, kus mul oleksid reede ja laupäev järjestikku vabad. Ikka oli nii, et kas reede olin tööl ja laupäev vaba või laupäev tööl ja reede vaba või üldse mõlemad päevad järjest tööl. Isegi seda üks-päev-nädalavahetuse-peopäevadest-vaba juhtus mingi imetabase loogika läbi väga harva. Seega.. eilne päev oli justkui.. no mitte just second birthday, aga oma celebrationsid suure sündmuse puhul kindlasti välja teeninud. Birthdayst rääkides meenub mul, et vähem kui kuu aja pärast saan juba 20 aastaseks ja hakkan tasapisi mööda oma kolmekümnendaid käima.. lause ise kõlas muidugi täpselt nii dramaatiliselt nagu oleks poolsajandit juba ära elanud, aga see selleks.. you know me. Eilse õhtu ainsaks miinuseks oli see, et järjekordselt pole absoluutselt mitte ühtegi fotosüüdistust! Kodust lahkudes oli mul isegi meeles, et võtaks digika just in case kaasa, aga kui olin seda juba peaaegu sahtlist kaasa haaramas, tuli meelde, et viimati kui sellega pilti tegin ilmus ekraanile kiri "please charge your battery". See on ainuke asi, millest mul (ja ka sõbrantsil) siiralt kahju on, aga ehk saadab meid better luck next time. Pealegi, leppisime paari sõbrannaga kokku, et võiksime võtta veel suvest viimast ning minna väikesele shoodile, et viimased päikesekiired kinni püüda ja iseendist üks ilus mälestus arvuti kõvakettale või hoopiski elutoa seinale talletada.

Kui üks põgusam pilk aknast välja visata ja veidi poolirvakil oleva aknaklaasi vahelt värsket õhku sisse hingata, võiks päris kindlalt väita, et väljas on ehe sügis. Karge, aga samas mahe, tuuline, aga mitte läbilõikav. No kohe ehe sügis. Kui nüüd ilmateade valetada ei kavatse tuleb vist tunnistada, et mõneks päevaks võib sallid ja voodriga jakid tagasi kappi panna, sest 28 kraadise kuumuse käes pole riideid suuremat üldse vajagi. Passaattuuled ja soojad hoovused, you're so fcing welcome!

Just nii on

2011-08-09T19:43:00.001+03:00

On ütlemine, et there's a reason why people don't stay where they are.. ja sellest on nad isegi ühe imeilusa laulu teinud. Just nüüd ja praegu, kuulates selle sama laulu meloodiat ning mõeldes neile sõnadele poeb eriline kurbus hinge ja väljas külmalt vastu maad pladisev vihm ei tee enesetunnet sugugi paremaks. Tegelikult ei peaks ma olema absoluutselt õnnetu, sest seljataga on nädalate jagu rõõmsaid hetki ja kilkavaid naerulaginaid, mis iga mu päeva absoluutselt erakordseks muutsid, aga siiski.. iga lahkumine on raske. Ikka tahaks, et iga rõõm kestaks igavesti ja kõik oleks igavesest ajast igavesti just nii hästi nagu ta olema on mõeldud, aga.. need asjad lihtsalt on sellised, et kõik ei saagi olla must-valge. Ega olegi. Mingi tilk tõrva peab ju igas meepotis alati leiduma. Ilma irooniata.

Tunnike vabast lebost päevast

2011-08-08T20:06:00.000+03:00

Mõtlesin juba päris ammu, et võtan küüned päevakorda ja teen nendega midagi enamat, kui et lihtsalt tavalist lakki peale kanda... samas ega töö juurde midagi erilist tegelikult teha pole mõtetki, sest esimeste päevadega on kogu töö ja vaev niikuinii luhtas, aga vähemalt jääb endale hea tunnegi. Ja kuna mul on hetkel kaks järjestikust vaba päeva oli selleks justkui loodult põhjust rohkem kui enam. Peab mainima, et viimasel ajal on mul kuidagi tahtmatult kogunenud kappi igasuguseid erinevaid värve küünelakke, nii et ma olen isegi juba mõelnud, et järgmised tulevad kindlalt erkoranžid.. hehe. Olge vahvad ja tsaupläu!

News

2011-08-05T21:02:00.001+03:00

Langetasin raske otsuse ja viisin oma väikese Delli hooldusesse, sest tema aku ei soovinud enam koostöös eriti kopereeruda. Seletan kunagi pikemalt. Otsus ise tuli raskelt, sest hooldus võtab aega kuni kuu aega ja isegi kui ma seda ei tahaks, tuleb varsti ju taas sammud kooli poole seada ning siis on arvuti olemasolu lausa hädavajalik. Diagnostika andis lootust, et see võib olla ka vaid nädalate küsimus.. aga ei või iial teada. Seega - olen terve augustikuu täiesti network free (noh almost, sest bf arvuti on ka väga ahvatlev) ning ilmselt pole seetõttu minust siin tihedaid märguandeid loota. Kui midagi põnevat teoksil, annan kindlasti teada. Olge tublid!

Üle piiri

2011-08-04T00:00:00.000+03:00

Saabusin just tunnike tagasi Riiast ja olen hetkel umbes täpselt nii rampväsinud, et voodisse jõudes magan ma tõenäoliselt esimese viie minuti jooksul juba väga sügavat und. Otseselt mingit asja sinna tegelikult polnudki, aga nagu suvel ikka tahavad kõik mõtted tekkida väga spontaanselt ja nii me reisi loomaaeda ja linna ette võtsimegi. Riia päikese all veedetud aeg läks kiirelt, kuid jättis endast maha vaid head emotsioonid. Järgmise korrani!

Kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi saab alati

2011-08-02T17:02:00.002+03:00

Ma ei saa mainimata jätta, et arvan sellest teemast täpselt samamoodi nagu see pilt siingi. Õppelaen oma olemuselt on vajalik teatud kontingendile õpilastest, aga valdav enamus ei vaja seda tegelikkuses iialgi. Selle tõdemuseni jõutakse muidugi ise alles siis, kui laen võetud, raha otsas ja tagasimaksmiseks ressursse pole. Seda enam, et paljud võtavad laenu selleks, et maksta õppemaksu mingi eriala eest, mille omandamises ja tahtmises nad isegi väga kindlad pole. Või teine variant on, et võetakse selleks, et lihtsalt ära elada - kolid ema-isast lahku teise linna ja selleks, et suudaksid seal omal käel-jalal elada ja olla, võtad laenu. Viimane variant on muidugi suurem lollus kui esimene, sest esimese eest võid võiduka lõpuni võideldes ikka mingi paberi ka kätte saada, aga teise puhul ei tee sa rahaga mitte midagi muud, kui sööd, jood ja kannad ribadeks. On variante, kus õppelaen on ainus viis edasi liikumiseks, aga.. valdava enamuse jaoks on see lihtsalt üks ilus helesinine ahvatlus.

Tomorrow starts today

2011-07-31T22:06:00.000+03:00

Hola!

2011-07-29T11:13:00.000+03:00

Blondid salgud sobivad õele nagu v-a-l-a-t-u-l-t! Juuksurisalongist väljudes oli ta ise ka nii õnnelik ja rõõmus, et ei teadnud kuhu poole kilgata või hüpata. Pildimaterjali kahjuks veel ei ole, sest 1) olin eile õhtul tööl ja 2) juuksurist koju tulles jäime sellise paduka kätte, et ilusast soengust oli saanud üks märg käkk. Aga.. püüan ta ühel hetkel kaamera ette meelitada.

Olen tähele pannud (ja ilmselt ka kõik teised), et hetkel on super in kanda enda või teiste handmade ehteid, olgu nendeks siis kõrvarõngad, käe- või peavõrud, sõrmused, patsikummid või mingisugused muud kulinad, mida oma käekestega valmistada saab. Ei suutnud ka mina mitte kuidagi mööda vaadata ühtedest sellistest. Meie paneme end aga nüüd kohe riide ja hakkame end linna poole sättima, sest guess what.. täpselt tunni aja pärast jõuab meie emme Pärnusse!