Krediitkaartidest

Olen näinud ja kuulnud viimasel ajal tihti sellisest murest, et välismaalt asjade tellimiseks on vaja krediitkaarti ning kuna paljudel seda pole, tellitakse kõik koos selle abil, kellel see juhtumisi olemas on. Kuna olin eile parasjagu ametis oma lennupiletite ostmisega ning ka selleks on tarvis krediitkaarti, juhtus järgmine lugu.

Ma olen varemgi tellinud välismaalt asju ning iga kord, kui süsteem küsib krediitkaardi andmeid ja numbreid, olen sisestanud oma tavalise Visa debeetkaardi omad. Kaardi pöördel on veel 3 security numbrit, mida ka alati küsitakse. Need kolm numbrit seal taga näitavad, et tegemist on debeetkaardiga, millel on krediitkaardi tunnused ning on seega krediitkaardina kasutatav. Kõikidel debeetkaartidel neid numbreid seal taga pole, see tähendab ka ühtlasi seda, et seda kaarti krediikaardina kasutada ei saa. Eile lennupileteid ostes proovisin oma viis korda kindlasti, aga kahjuks tulutult. See kaart talle ei sobinud.

Helistasin siis panka ja küsisin neilt järgi, et kas osades kohtades seda krediitkaardi tunnustega deebetkaarti krediitkaardina ei aksepteerita. Minu kõnele vastanud naisterahvas vastas, et tänaseks päevaks võib see tõepoolest nii olla ja ilmselt on selle põhjuseks mingisugused turvakaalutlused. Selle asemel soovitas ta mul aga teha endale virtuaalne krediitkaart. Selle tegemine on imelihtne. Logid internetipanka, tooted-teenused all peaksid olema sinu kaardid, sealt valid kaardi tellimine ja sealt omakorda siis loetelu hulgast virtuaalse krediitkaardi. Kaardi avamine maksab 0,64€ (ei ole valesti kirjutatud, nii ongi), see hakkab tööle kohe peale avamist ning kehtib 40 päeva. Voilaa, krediitkaart olemas! Piletite ostmiseks kasutasingi pangast saadud virtuaalse krediitkaardi andmeid ja ilma igasuguste edasiste tõrgeteta, said piletid ostetud.

Seega, kui teil kunagi peaks olema vaja tellida või osta midagi, mis nõuab krediitkaardi olemasolu, siis see on hea alternatiiv, kuidas ta endale muretult hankida saate.

✍

Jutustaksin teile midagi põnevat, aga peale kooli ja kohtu vahet käimist midagi muud erilist nagu toimunud polegi. See ei tähenda absoluutselt mitte seda, et näiteks kohtuseinte vahel toimuv huvitav poleks (sest kui tihti te ikka kohtate pidevais vargusepisoodides süüdistatavat kahekümnendates kolme lapse ema, kellel on kaks klassi haridust), aga ma mõistan absoluutselt, kui peale pideva koolijutu tahaks vahelduseks ikka midagi muud ka kuulda. Kui homme tubli olen ja suuremad koolikohustused ära jõuan teha, siis ehk on lootust, et saan ka miskit muud põnevat ette võtta peale "väga intrigeeriva" mõttetöö. Teile aga soovin ma kaunist Vabariigi aastapäeva ja loodan, et veedate kõik mõnusa pika nädalavahetuse.

Olge tublid! ✌

Veidi möödunust

Mõni nädal vist lihtsalt kohe ongi selline, mille möödumisest ei saa enne arugi, kui pühapäeva õhtu käes on. Siis meenub tavaliselt kõik see, mis ma iseendale nädalavahetusega ära lubasin teha, aga mis tõenäoliselt ikka veel kas a) kotis lahtipakkimist ootab või b) kõvakettal kätte võtmist tahab. Mulle tundub, et seekordne nädalalõpp läks lubatu mõttes isegi täiesti asja ette ja tehtud sai ka neid asju, mida võib-olla polekski pidanud tegema.. ehkki asjade ennetähtaegne check in on vägagi teretulnud. Kui ma neljapäeva õhtul koju jõudsin ja magamistoakapil suurt valget ümbrikut nägin, oli mu pea mõtetest täiesti lage. Esiteks seetõttu, et ma ei olnud tegelikkuses mitte ühegi kirja ootel ega teadnud ka kedagi, kes mulle vabal ajal väljaspool internetti posti võiks saata. See pole vist enam tänapäeval kellegi jaoks ime, et kirja leidmine postkastist on umbes samasugune defitsiit nagu vaatepilt kümneaastastest liivakastis. Kui ma kirja kätte võtsin ja ta siis lahti tegemiseks ümber pöörasin, teadsin adressaadi nime nähes täpselt, mis seal sees on (või vähemalt eeldasin sisu võimalikkust minu ettekujutlusele). Sel samal hetkel oligi mul juba nutumaik kurgus ja kaarti ennast lugedes silmad märjad. See oli ilus algus minu nädalavahetusele ja võite kindlad olla, et sammusin reede hommikul raamatukokku oma kursusetööd kirjutama palju parema meelega, kui ma seda muidu teinud oleksin. Veel kord, aitäh teile, kullakesed, selle killukese õnne eest!

Ja ega ma siis midagi muud vahvat polegi teinudki, kui et:

• Veetsin seitse pikka tundi raamatukogus kursusetööd kirjutades; mitte ainult seetõttu, et seal materjali leidub, vaid seal on piisavalt akadeemiline õhkkond, et ma end täielikult eesmärgile pühendaksin ja muid mõtteid ei hakkaks viljelema.. mida, muide, juhtub minul loovate tööde puhul tihti. 
• Võtsin kätte juba ammuilma lugemist ootava raamatu.
• Kirjutasin valmis sotsiaalse tõrjutuse (konkreetsel juhul vaesuse) teemal ühe akadeemilise essee.
• Käisime sõbrannadega külas ühel meie gümnaasiumiaegsel sõbrantsil, keda mina isiklikult nägin viimati ma arvan küll, et umbes aasta aega tagasi. Vaatasime koos Eesti Laulu esimest poolfinaali ja meenutasime "vanu aegu".. nalja nabani!

Mis siis muud, kui et homme aga jälle Tallinnasse. Olge tublid!

Vaid silmapilguks..

Hei-hei! Olen juba mitu päeva järjest mõelnud, et peaksin end ikka kokku võtma, mõtted peas ritta seadma ja näppudel klaviatuuril veidi klõbistada laskma. Mitte, et mul midagi konkreetset öelda oleks (peale kooliga seonduva, mis teie jaoks on tõenäoliselt pigem ebahuvitav), aga ma ei teagi.. võib-olla on see lihtsalt stabiilselt sissekujunenud harjumus, mis ikka aeg-ajalt õlale koputab.

Istun hetkel koolikohvikus ja ootan järgmist loengut. Siin istudes ja tundes end ümbritsevast veidi.. piiratuna.. jõudsin just järeldusele, et ma polegi iial kirjutanud blogipostitusi kusagil mujal kui kodus. Või siis pikemalt kodust ära olles kusagil külas. Mu ema ütles alati, et parim koht, kus kuulata linna kõige mahlasemat klatši, on ilusalong. Võib-olla ei tule see teile üldse üllatuseks, aga kui nüüd sellele mõtlema jäite, siis.. kas tal pole mitte õigus? Istugu sa juuksuritoolis või maniküüri vastas laua taga - mitte iial ei puudu sealt külakuulujutud, millest esimene olevat rääkinud teisele ja teine omakorda edasi kolmandale ja neljandale. Isegi, kui sa seda ei kuula, kuuled sa seda ikkagi. Praegu, siin istudes, tekkis mul umbes samasugune tunne. Kui koolikohvik pole klatšijuttude levitamise ja kuulmise poolest teisel kohal, siis kusagil esirinnas resideerub ta kindlasti.

Minust paremal asuva laua taga istuvad neli neidu, kes arutavad valjuhäälselt Galojani saaga absurdsust samal ajal meelalt vastlakukleid mugistades. Minust vasakul asuva laua taga istub seltskond noormehi, kes laidavad üksteise võidu maha mobiilsideoperaatoreid ning proovivad jõuda konsensule, kes on siis ikkagi see kõige-kõige. Üksikute sõnapaaridena kuulen ka minust diagonaalis istuva seltskonna hüüatusi, mille alusel võib järeldada, et grupiviisiliselt tehakse maha mingit õppejõudu, kes neile kohutavalt liiga on teinud. Võin vist vaid taevast tänada, et  ülejäänud kümne laudkonna jutt, peale konstantse jutuvadina meloodia, mu kõrvu ei ulatu. Ainult minu vastas istub hiirvaikselt Helena, kes samamoodi midagi klaviatuurile klõbistab.

Vahel võib mõni väga üksik, isegi täiesti juhuslik sündmus, meid elule või selle väärtusele teistmoodi vaatama panna. Võib-olla ei peagi seda alati ise läbi elama. Vahel piisab ka sellest, kui sa elad seda läbi koos oma lähedasega; koos sulle hingeliselt kalli inimesega. Ma olen jäänud mõtlema, et kas see tähendab seda, et keegi kuskil proovib meile miskit öelda? Või proovib ta meid suunata hindama neid väärtusi, mille olemasolu on meile nii iseenesestmõistetav, et selle puudumine ei ole loogiliselt mõeldav? Kui tihti paned sa end teise inimese olukorda, et mõista teda täpselt nii nagu tema iseend mõistab? Kui tihti me üldse iseendalt selliseid küsimusi küsime? Tõenäoliselt on see vastus juba niigi ilmselge.

Aga.. aeg hakkabki otsa saama ja mul tuleb järgmisesse loengusse edasi rutata. Jutustame ühel heal päeval edasi. Hoidke end!

Parimat sõbrapäeva, kallid!

Mehed, kes on Kõige-Kõige-Kõige

Just siis, kui Viktoriale turgatab pähe mõte, et oleks mõistlik koju minna, kutsub teda tantsima mees, kel on kogu ööklubi Kõige Laiemad Õlad. Hiljem, kui mees suundub baarileti äärde jooke tellima, kisub musklite mänglemine liibuva valge särgi all kaasa nii Viktoria kui ka Sõbranna pilgu.
"Kuidas küll sinul niimoodi meestega veab!" ohkab Sõbranna pisut kadedalt. "Täna Kõige Laiemad Õlad, eelmisel korral Kõige Seksikam Tantsija, enne seda Kõige Sarmikam Naeratus..."
"Mida sa kurdad?" küsib Viktoria. "Tee ometi silmad lahti ja vaata: sinu tänaõhtusel kutil on ju kogu ööklubi Kõige Ilusam Tagumik."
"Aaa!" taipab Sõbranna. "Sa tahad öelda, et iga mees on millegi poolest Kõige-Kõige-Kõige?"
Viktoria noogutab.
"Aga see ei ole ju nii!" vaidleb Sõbranna vastu. "No vaata kas või seda ruudulise särgiga poissi."
"Millist?" küsib Viktoria.
"Just-just," kiidab Sõbranna takka, "seda ma tahangi sulle tõestada. Täiesti Tähelepandamatu Mees. Sulab seinaga ühte. Mille poolest on tema see Kõige-Kõige-Kõige?"
Vastus tuleb viivitamatult, niipea kui Viktoria osav pilk tabab ruudulise särgi omaniku. "Tema on mees, kes vaatab mind Kõige Armunumate Silmadega, mida ma iial olen näinud," ahhetab Viktoria, läkitades piidlejale julgustava naeratuse.

(Jutuke raamatust "22 armastuslugu")
                                                                                                                                                            


Nad kõik on milleski Kõige-Kõige-Kõige. Positiivses mõttes.

Midagi uut nii teile kui mulle

Mõni agaram blogikülastaja on kindlasti juba märganud siin paremal küljel midagi, mida seal enne ei olnud. Tahtsin sellest juba tunde tagasi kirjutada, aga kuna mul tuli kiirelt kalli venna lõpetamisele rutata, jäi sissejuhatav osa hilisemaks.

Igastahes.. tegin endale pika-pika pusimise peale tumblr'i. Olen olnud selle saidi tihe külastaja tegelikult juba ammustest aegadest saati, sest käisin seal ikka aeg-ajalt (või noh.. tegelikult peaaegu iga päev) luusimas ringi oma sõbrantside blogides. Seda, mis kohaga täpsemalt tegemist, teab tõenäoliselt igaüks, kes sellega vähegi kokku puutunud.. teistele oskan öelda vaid nii palju, et põhimõtteliselt on tegu ka nagu blogiga, aga selle vorm on teistsugune. Minge vaadake ise järgi, siis saate kohe aru, millest räägin.

Peangi ausalt tunnistama, et olin fänn hetkest, mil esimese sõbrantsi blogi lugesin.. või siis pigem vaatasin. Seal muudkui scrollides ja scrollides saab igas mõttes väga palju inspiratsiooni kõigeks ja olgem ausad.. ega seal väga tõsiseks ka jääda ei saa. Kui te selle väikese märgi peal, mis seal paremal asub, klikkate, jõuate minu tumblr'ini ja seal näete ka neid inimesi, keda mina jälgin. Seal asuvadki need kurjajuured (või hoopis heajuured), kelle pärast lihtsalt p-i-d-i-n ise ka asjale käed külge panema.. ja nüüd nii ongi. Ise ma seal kõigega veel päris sina sõber pole, aga küll ajaga õpin.

Venna lõpetamisest veel nii palju, et nüüd on meie pere esimene ametlik kraad omandatud! Kõik lõpetamised on alati nii armsad ja sellist "tahan-ise-seal-kaunis-kleidis-istuda" tunnet tekitavad, et rohke rahva seas uneledes võib end täitsa oma lõputusse mõttelõnga ära kaotada. Rääkisime siin mõned päevad tagasi ka paari kursaõega sellest, et meil on põhimõtteliselt vaid aasta ja mõned kuud peale ning siis juba ongi meie kord lõpetada. Ma olen seda vist juba varem öelnud ja kordan nüüdki veel üle, et aeg ülikoolis lihtsalt lendab mööda. Ausalt! Ühest küljest tahaks, et see kõik oleks läbi; et see etapp oleks seljataga; et need kogemused oleksid lõpuks ometi omandatud.. samas, ükskõik kui võikalt see ka ei kõlaks, mulle meeldib võidelda. Võidelda selle nimel, mille üle ma kord uhke võiksin olla. Teate ju isegi, et mis ei tapa, teeb tugevamaks!

Olge tublid! 


PS! Kui kellelgi teist on veel tumblris kasutaja, siis andke teada. There is never too much fun in tumblring!

Mõned sõnad

Sain eile õhtul Simonelt hurjutada, et olen end oma postituste taha "ära peitnud" ning ei ole iseendast enam suurt midagi rääkinudki. Küsisin Karoliine käest, et kas talle tundub ka samamoodi või olen mina millestki valesti aru saanud.. aga no kus sa sellega! Absoluutselt sekundi murdosa vältel oli ta Simonega samas paadis.

Niisiis.. tundub, et pääsu pole kuskile. Rääkisin mõni aeg tagasi, et meil on tulemas kursusetöö eelkaitsmine. Eile see paljukardetud suursündmus toimuski. Peab iseendalegi üllatuseks tõdema, et mina pääsesin sellest kadalipust täiesti valutult. Mind ei kiidetud ega laidetud.. isegi mitte soovitusi ei jagatud (see idee poolest eelkaitsmise mõte ongi). Ainsateks sõnadeks olid "meil on sinusse usku" ja "kaitsmisel kohtume". Nüüd ei olegi selle kursusetööga muud, kui a) veeta pikki tunde raamatukogudes b) tuhnida veidi kohtumaja arhiiviruumides c) panna pea raginal tööle ja d) kirjutada-kirjutada-kirjutada!

Mulle tundub, et mitte midagi muud teile huvipakkuvalt kajastamisväärset siin viimaste päevade jooksul nagu juhtunud ei olegi. Alustan peatselt oma kümnenda teosega härra Grishamilt (mis on seisnud mu öökapil vähemalt kaks nädalat ja lõpuks o-m-e-t-i on mul selleks aega!) ning panen tänaseks pea padjale. Head ööd teilegi!

Üks vana lubadus

Lubasin juba ammu näidata midagi, mis ma arvan, et tegelikkuses juba umbes kuu aega tagasi ostetud sai. Kui teil endal huvi on, siis neid saab osta Koduekstrast hinnaga umbes 8 euri tükk, kuigi tuleb tõdeda, et pärast nende ostmist ei ole ma ei Pärnu ega ka Tallinna poodides neid enam silmanud. Kui huvi võite siiski vaatama minna, sest  kõikides selle keti poodides pole ma sugugi mitte käinud või kui te näiteks teate ise, kust taolisi sisutuselemente saada võib, siis kirjutage kommentaaridesse. Oleksin väga tänulik! 

PS! Viimasel pildil seisin ise kõrvale, et nende konkreetsete sõnade suurusest aimu saaksite, aga kuna mina pole tähtis, siis tegin ennast tumedaks. 

Paari sõnaga..

Ütlen kohe ausalt ära, et lubatud pildimaterjali täditütre sünnipäevast ei tule. Osalt sellepärast, et ega põhimõtteliselt sealt erilisi pilte polegi ning osalt ka sellepärast, et need paar pilti, mis seal tehtud said, ei kannata mitte mingisugust kriitikat.

Et seda kompenseerida, siis.. näitan teile hoopis muid pilte. Eile sai mu kulla Karoliine 21 aastat vanaks ja selleks, et teda eredalt meeles pidada, tegime paari sõbrannaga talle üllatusvisiidi. Olge terved!

Täitsa olemas

Järjekordne koolinädal taaskord seljataga ja see lihtsalt lendas mööda! Ainus asi, mis sellest mulle kahe jalaga vastu maad trampides mõista annab, on viimase blogipostituse kuupäev. Mulle tundus pidevalt, et see oli ju alles eile, kui kirjutasin.. tegelikkuses oli see juba üleüleüleeile. Aja veetmine, päevade möödumine ja tundide kulumine on praegusel ajal lihtsalt nii kreisi.. aga, mis muud, kui sammu pidada.

Ega mul tegelikkuses väga midagi öelda polegi. Ma olen ikka olemas, aga oma kursusetöö ja kohtupraktikaga koolivälistel päevadel üsna hõivatud.. seega millekski muuks eriliseks aega ei jäägi. Ahjaa.. homme õhtul lähme kalliga mu täditütre sünnipäevale ja kui veab, näeb ehk mingil hetkel ka pildimaterjali.

Teie aga olge ikka endiselt tublid ja pange end soojalt riidesse. Kirjutamiseni!