Vaimu pole peal

Vaimuväsimus. On see miski, mille me iseenda välja vabandamiseks ettekäändeks toome või on see uhke väljend siiski täiesti vettpidavalt tõene hingeseisund? Kui seda tunned, tead täpselt, mis ta on. Ma saan aru, et inimesed väsivad suure füüsilise koormuse all täiesti silmnähtavalt ära, sest higipull otsmikul ja poolvidukil pilk ütleb enda eest niigi kõik. Vaimu ja selle seisundit teist (või kas või iseennast) vaadates võib olla raske ära tabada, aga ärge laske end sellest eksitada - kõik pildid ei ütle rohkem kui tuhat sõna. Peale pikka ja järjepidevalt intensiivset tööd on täpselt selline tunne nagu oleks neljaks nädalaks kuskile kontorisse luku taha pandud, et surmaähvardusel kellegi valgustkartvaid jamasid "seaduse auke" otsides kinni mätsida.

Pean tunnistama, et ma tõepoolest ei mäleta isegi mitte suvest, kus vahel tuli 14-16 tundi järjest tööl olla, et ma oleksin voodisse pugedes ja pea padjale pannes koheselt uinunud. Minusugune super "voodi filosoof" ei uinu tavaliselt kunagi enne, kui mitte kõik, siis vähemalt pooled maailmamured on mõttes läbi arutatud ja vähemalt paarile neist iseenda väljapakutud lahendus välja mõeldud. Mõtted stiilis "ah kuidas teeksin seda nii" ja "oh kuidas ütleksin talle naa" ründavad mind siis nagu hagejad kohtusekretäre lahendust nõudvate vaidlustega. Ärge arvake, et ma nüüd tavaliselt öösiti ei magagi, aga lähima poole tunni jooksul peale "magama minekut" ma tegelikkuses iial ei uinu. Mõtted lihtsalt vajasid mõtlemist. Pean ausalt tunnistama, et see hetkel toimuv sekunditega-uinumise-mäng mulle iseenesest täitsa meeldib, sest see tagab mulle kvaliteetse, sügava ja pika une, ent on omaette küsitav kogu kupatus, mis endast selle nimel välja tuleb anda. Seda on tõesti palju.. ja aina rohkemaks teda läheb.

Aga mis seal ikka. Mis ei tapa, teeb ju tugevamaks! Et mitte oma enesedistsipliini alla lasta või seda sootuks ära kaotada, on vahel selline "hullu panemine" täiesti taunitav. Oluline on vastu panna ja pinge all mitte murduda. Selle teiseks nimetuseks on vist "elukool", aga.. las ta selleks korraks jääda.

Olge tublid,
Kats