Kivi südamel

Kui keegi küsiks mult, et kuidas mul viimasel ajal läinud on, siis järgneks sellele tõenäoliselt nii pikk vastus, et küsija esimese poole minuti jooksul oma küsimust kahetsema hakkaks. Ja kuna keegi minu käekäigu üle erilist huvi pole ilmutanud, siis teen näo, et see siiski teid huvitab. Reeglina mulle ei meeldigi laskuda siin väga sügavale iseendasse (või siis mingis faasis väga minu eraelu puudutavatesse küsimustesse), aga nagu öeldakse.. critisim is the thing that keeps you going.

Ma ei hakkagi enam ennast üle kordama selles osas, kui raske on koorem, mida koolikohustus meil hekel kanda käseb, aga ometi.. ei saa sellest absoluutselt üldse mööda vaadata. Selleks ei pea olema isegi mitte väga palju ettekujutust raskustest mõistmaks, mida tähendab käia hommikust õhtuni loengutes, kirjutades vabadel hetkedel kursusetööd ning laveerides ei-millegi-arvelt (või siis oleks õigem öelda une) kohtupraktika tegemist.

Seda, mida kujutavad endast loengud, teavad ilmselt kõik.

Kursusetöö on lõputööle eelnev töö, mis kajastab endas mingit hetkel aktuaalset õiguslikku probleemi. Kui töö ei kajasta endast komisjoni jaoks õiguslikku probleemi, oled mööda kirjutanud. Kui teema pole piisavalt aktuaalne (ala probleem, millest kunagi räägiti, aga mis praeguste probleemide kõrval jääb täiesti varju), oled taaskord mööda kirjutanud. Kõige lihtsam on mõelda enda jaoks välja, kas tunned end paremini era- või avaliku õiguse valdkonnas. Sellest lähtuvalt tuleks valida ka teema. Ehkki endiselt.. teema, mis oleks aktuaalne. Teoorias ja siit loetuna võib see kõik tunduda raske, aga olles päevast päeva selle sees, oskad sa mõelda nö "kastist välja". Õiguse mõttes. Oskad näha asju nii nagu teised neid näha ei oskaks. Siiamaani on asi lihtne. Raskused tulevad mängu alles siis, kui sul on vaja olla pidevalt oma juhendajaga ühenduses, et iga oma tekkiva küsimuse juures saaksid alati nõu küsida ning hoida oma tööd nö "õigel trajektooril". Õiguslike probleemide korral on väga tavaline, et üks probleem tuleneb tegelikkuses eelmisest ja nii võidki oma töös sujuvalt oma teemast kõrvale kalduda. Kui aega oleks kirjutada küll, poleks jälle probleemi. Eelkaitsmise tähtaeg on täpselt 2 nädala pärast (selleks hetkeks peab olema valmis 50% tööst). Mul pole veel tiitellehtegi, ehkki teema, sisu, allikad ja ülesehitus on peas valmis. Ootan tulevat nädalat, et juhendajaga läbirääkimisi pidada. Kursusetööst endast räägiti meile poolteist nädalat tagasi. Ehk on nüüd selge, miks on need asjad just nii nagu nad on.

Kohtupraktika iseenesest ei ole ka midagi rasket. Tuleb käia kohtus kuulamas 3 kriminaal-, tsiviil- ja haldusasja; neid analüüsida ning siis nende põhjal aruanne esitada. Seda tuleb samuti kaitsta. Raske hakkab sealt maalt, kus me mõistame, et meist mitte keegi pole hiromant. Mina ei saa teha kohtunikele ettekirjutusi selles osas, mis kuupäeval mul sobiks kohtusse tulla (ja see on ise üleüldiselt juba täiesti jabur mõte). Ehkki sellegi poolest tuleb ära käia nii eelistungil, kui ka sellele järgneval istungil. Kõik, kes vähegi "kohtuveskitega" kokku puutunud, teavad, et ükski istung ei toimu üksteise järel, vaid eelistungile järgnev istung võib toimuda ka näiteks ühe-kahe-kolme kuu tagant. Tuletagem meelde, et ära tuleb käia kokku 20 istungil, mitte ühel-kahel, mille puhul suudaks selle aja loengute ja muude kohustuste vahelt isegi leida.

See kõik on tehtav. Aga tehtav täpselt sellise hinnaga, et oman varsti prille ning olen "unevõlglaste inkassos" suurim võlglane. Küsitav on seegi, et ega ma seda juba praeguseks hetkeks pole.

Õppejõud ise ütlevad, et siit maalt lähebki ainult raskemaks ja mitte grammigi kergemaks. Ma olen nõus väljendiga, et "raske õppustel, kerge lahinguväljal". Vahel lihtsalt tunnen, et pean endast tuld välja purskama, mõistmaks, et kõik on hästi ja sa saad hakkama. Peab saama.

Teie väsinud, aga õnnelik
Kats