Isegi parem kui lihtsalt hästi

Brrr.. krõbisev külm on nüüd ka meieni jõudnud. Esimest korda selle talve jooksul tunnen, kuidas sõrmed hakkavad kaua väljas olles vaikselt külmetama ning nina annab väikseid kipitamismärke. On aeg kapisopist suusapüksid välja otsida ja end õige varustusega riide panna. Noh.. sest olgem ausad. On ikka parem küll käia kindlal maapinnal, mis alt ära ei vaju, kui selles vesises pläustis, mis sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmisel jalgade kuivaks jäämise tõenäosuse üsna nulli lähedale kiskus. Igas halvas on midagi head. "Ja nii ongi!" nagu ikka Ženja armastas öelda.

Uudistest rääkides siis.. mul on iseenda jaoks (ja eks jagatud rõõm on ikka topeltrõõm) lausa kaks head uudist!

Märtsi alguses toimub järjekordne eurosaadikute kokkutulek Brüsselis, kuhu... *trummipõrin*.. on au olla kutsutuna kohal ka minul! Asja korralduslikust poolest saan teada veidi hiljem ühel koosolekul, aga mineku suhtes olen nüüdseks täitsa kindel. Minu jaoks on see väga suuri uksi avav võimalus tulevikku ja olen kandidatuurist valituks osutamise eest ikka väga-väga õnnelik!

Aprilli alguses toimuvad mu õepoja ristsed ja selleks puhuks lendan ka ise kindlasti kohale. Mul on isegi imelik  öelda "õepoeg", sest minu jaoks on minu kallid Victoria ja Krisander nagu minu oma lapsed. Nagu Delisagi. Ma armastan neid lapsi nagu ei midagi muud siin ilmas ja ma pean vägisi nutumaiku kurgust alla neelatama, kui igatsusenoot jälle helisema hakkab. Mu süda puperdab juba pelgalt seda kirjutades 3x kiiremini, kui tavaliselt.. ma ei kujuta ette, mis ta siis veel päris kohapeal teha võiks. Olen juba praegu väga ärevil ega suuda seda aprilli algust li-i-i-ii-htsalt ära oodata!

Pärast selliseid superuudiseid tunduvad minu jaoks need paar postitust tagasi kirjeldatud koolikohustused lausa "köki-mökina" ja motivatsiooni kõike kohe, nüüd, täna ja kuni tähtaja kukkumiseni välja ära teha on rohkem kui küll! Oeh.. seda kõike pulbitseb mu sees nii ülevoolavalt palju, et oma tõelisi tundeid ei oskagi nii kirja panna nagu õige oleks.. aga no vot, nii vähe ongi õnneks vaja!