Täna oli esimest korda selle kahe aasta jooksul, mil ma ülikoolis üldse käinud olen, inglise keele loeng. "To break the ice" nagu õppejõud ise ütles, pidime kõik end talle veidi tutvustama ja rääkima sellest, miks me õigust õppima üldse läksime. See oli hea küsimus. Hea just seetõttu, et see lihtne küsimus paneb tõeliselt mõtlema selle üle, mida vastata. Kui vastata, et "tulin sellepärast, et lihtsalt tulin" ei jäta see vist just kuigi head muljet ja paneb sinu suhtes pead vangutama.. kuigi tuleb tõdeda, et ka minu kursakatest väitsid seda rohkemad, kui ühe käe sõrmedel üles saaks lugeda. Ega ma ise ka ei teadnud kohe gümnaasiumis, et vot just selleks ma saan ja just seda ma õppima lähengi, kuigi mingi teatud valdkonna olin enda jaoks ikka välja valinud. Teadsin, et kui ma ei õpi õigust, siis õpin kas rahvusvahelisi suhteid, politoloogiat või muud ühiskonda ja selle toimimist reguleerivat ala. Kuna õigus on kõige otsesemalt seotud sellega, kuhu ma kord välja jõuda tahaks, oligi prioriteet number üks paigas. Otsustamisel aitas mind tegelikult väga palju ka minu keskkooliaegne inglise keele õpetaja, kes just viimasel aastal oli toeks kogu oma nõu ja jõuga ja suunas meid oma järgneval eluteel väga olulisel määral. Ma usun, et elus on tähtis teha seda, mis sulle endale meeldib ja mida tehes end enesekindlalt tunned. Seega on oluline leida just see sinu "nišš" ning mitte ajada taga seda, mida sa end pigem tegemas ei näeks. Ma tean, et selle turvatsooni ledimine iseendas on tegelikult raskem, kui selle lugemine siit tundub, ent ühel päeval mõistad, et asi oli seda väärt. Pea meeles - kui sa teed miskit kogu oma südamega, teed sa seda alati hästi!
Huvitav oleks teada, et.. kas teie teate, miks te õpite just seda, mida õpite? Kas olite otsuses juba varem kindel või jõudsite tõdemuseni katseeksitusmeetodil? Vahel on hea küsida iseendalt mõni lihtne küsimus, millele vastata pole sugugi nii lihtne, kui see alguses näida võib, sest see aitab eneses selgusele jõuda ja omi eesmärke selgemalt paika panna.
Shoot! Ma ei hammusta!
5 kommentaari:
Mind huvitas kaheksandast klassist alates psühholoogia väga, kuid gümnaasiumis leidsin, et see Tartu Ülikooli "päris" psühholoogia pole minu jaoks, sest pigem huvitavad mind inimestevahelised suhted jmt kui ajuehitus ja selle toimemehhanismid, ehk siis tundsin, et too on minu jaoks liiga teaduslik. Siis astusin sisse Mainori kõrgkooli, rakenduspsühholoogia erialale, ainekava oli jube huvitav ja sellised ained, mis tundsin, et just mulle sobivad. Siis mingi aja peale nimetati see ümber personalijuhtimiseks, ei saa salata, natuke ikka olin pettunud, kuid siiski olid ained huvitavad ja õppejõud lihtsalt suurepärased. Siiski tundsin, et personalijuhtimine ei ole see, mida ma päriselt teha tahan, kuid mainori kõrgkooli õppejõud, ained ja mõned kokkulangevused veel aitasid mul jõuda selleni, mida päris kindlasti teha tahan, nimelt töötada sotsiaalpedagoogina ja seda ma ka nüüdseks Tallinna Ülikoolis tudeerin ja olen hästi rahul, see sisaldab endas kõike, mis mulle läbi aja on huvi pakkunud - psühholoogiat, noortega suhtlemist ja suurt soovi kedagi aidata, virisemise asemel, kui halb kõik on, ise midagi ära teha ja korda saata.
See eneseleidmise tee ei pruugi ja alati kerge olla ning minulgi läks tükk aega, et selleni jõuda, aga mul puudub kahetsus, sest see kõik, mis ma varem tegin, aitas mul jõuda selle teadmiseni, kus ma olla tahan.
Selleni ma tegelikkuses jõuda tahtsingi. Sinu tee mattis enda alla palju aastaid õppimist siin ja seal, enne kui jõudsid sinna, kus sa end tegelikult hästi tunned ning tegelikkuses on sinu sarnaseid noori palju. Viga peitubki ainult selles, et kõik ei ole nii julged, nagu sina olid, tegemaks vastupidiseid otsuseid sellele, mis algul õigena võis näida. Võib-olla võib sellest "õpin miskit, peaasi, et õpin" teooriast midagi ka välja tulla, aga julgen arvata, et tugeva enamuse jaoks see pikemas perpesktiivis kasu ei too. Sulle aga thumbs up ja tubli töö!
Mind huvitab, kas sa pärast bakat teed magistri ka? Ja kui jah, siis kus, mis erialal? :)
Magistrit tahan teha kindlasti ja ikka õigusteaduse alal; tõenäoliselt ikka Tallinnas (kas siis Tartu Ülikooli filiaalis või TTÜ's), sest Tartu pole lihtsalt minu linn. Samas, magistrisse sisse saamine on aga juba hoopis teine teema, sest seal ei loe mingid varasemad eksamihinded vms, vaid sisseastumisel tuleb kõigil teha eksam, mis sisaldab endas ka kahe kaasuse analüüsi. Loodan ikka, et kõik läheb hästi, aga seda ette ennustada ei saa. Eks elu näitab ;)
Nii tore näha, et inimesed teavad, mida nad teha tahavad. :)
Postitage kommentaar