Ja ongi aasta läbi..

Mõtlesin tegelikult, et teen sellise aastat-kokkuvõtva-postituse homme, mil tegelikkuses ongi aasta päris viimane päev, ent kui nüüd reaalselt mõtlema hakata, siis... see ei oleks absoluutselt mitte kuidagi võimalik. Jooksen hommikul juba varakult linna ja saan kokku emaga, mul on talle üks väike üllatus ning pärast seda ongi aeg juba seal maal, et mul tuleb Tristaniga hotelli end sisse registreerima minna. Ahaaa.. sellega seoses meenub mulle, et ma vist mainisin siin küll, et otsustasime kalliga aastavahetuse seekord kahekesti veeta, aga midagi täpsemat ei maininudki. Põhimõtteliselt ütlesin ma juba kõik ära.. ainult, et peale hotellitoa on meil veel plaanis minna lebotama Estonia termidesse ja hiljem õhtustada kusagil Pärnu südalinnas. Lihtne, aga võluv.. ja minu jaoks lihtsus ju töötabki!

Leidsin netist (ja praegugi väga aktiivselt blogijate vahel ringiliikuva) küsimustiku, mis aasta 2011 kenasti kokku võtab. Here we go!

1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?
Kui hästi järele mõelda, siis tegelikkuses on neid asju lausa mitu. Näiteks.. päris esimest korda elus lasin ma paigaldada endale ripsmepikendused; esimest korda elus teenisin ise nii palju raha, et sain endale terve uue garderoobi osta; esimest korda elus käisin õigusabi andmas ja.. tõenäoliselt veel midagi, mille peale ma kohe tulla ei oskagi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei andnud endale eelmine aasta mitte ühtegi lubadust. Ka see aasta ei ole ma veel endale ühtegi lubadust andnud ega otseselt plaanigi. Pigem vean endaga igapäevaselt kaasas oma väiksemaid ja suuremaid salasoove, mille täitumiseks lubaduste andmisest ei piisa - tuleb ise vaeva näha!

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Sünnitas ja veel üsna hiljuti. Mind pärjasti kolmekordseks tädiks.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Minu lähedastest õnneks mitte keegi.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?

Tahaksin omada päris oma autot. Kuna, aga selle päris enda oma saamine ei ole antud ajahetkel realistlik, siis tahaksin, et minu ümber oleks aastal 2012 veel rohkem õnne, armastust ja kordaminekuid, kui seda aastal 2011 siiani olnud on.

6. Mis riike külastasid?

Sel aastal ainult mitmeid kordi Soomet ja ühel korral ka Lätit.

7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Üks neist on 10. november, mil sündis väike Krisander. Teine neist on kindlasti 17. detsember, mil saime oma vanade klassikaaslastega kokku ning tegime sellist mürglit, et seda on lihtsalt raske mitte mäletada ka aastaid-aastaid hiljem! 

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Lõpetada esimene ülikooliaasta kursuse edukaimate seas. Omandada oma vähe pikale veninud load.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ausalt öeldes ei meenu mulle mitte ühtegi põhjalikku põrumist. Tundub üldse, et minu jaoks on olnud kuidagi eriliselt hea aasta.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige olin aasta alguses mingil hetkel kindlasti. Ühel heal päeval otsustas ka tarkusehammas kasvama hakata ja oma valudega korra majja lüüa. Aasta lõpus vaevasid mind alaseljavalud nagu noorukiea radikuliit ning alles hiljuti suutsin kukkuda puusale ühe piraka sinika. Ärge küsige kuidas, ma lihtsalt oskan.

11. Möödunud aasta parim ost.

Oh issand.. see aasta on saadud neid asju ostetud ikka väga palju, aga üks parimaid (ja kindlasti ka praktilisemaid) on sügis-kevad Icepeak'i jakk, mis tuleb välja, et on aastaringne, sest sobib selga ideaalselt veel praeguselgi ajal. Talve ju pole, üks lõputu sügis.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu venna.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Hahaha, hea küsimus. Selliseid inimesi on.. kahtlemata on. Aga tegelikkuses üritan ma kogu selle südant pahaks ajava pahna endast võimalikult kaugele lükata ja sellele maksimaalselt vähe mõelda. Nii on endal tervislikum elada ja süda on ka täitsa hea.

14. Kuhu läks enamik su raha?
Elamisele kahes linnas korraga.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Kõik need korrad, kui olin ise kohe-kohe ema nägemas või kui mu õde oma perega Norrast kohe-kohe Eestisse oli jõudmas. Tõeline elevus ja õnnepisaratega võitlemine oli sel hetkel, kui mu väike Victoria mul seljatagant ümber kinni võttis ja kõvasti kallistas. Tol hetkel nägin ma teda esimest korda üle aasta aja ja see oli tõsiselt üks meeletult ilus, kallis ja armas hetk.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?
Üks neist on kindlasti LMFAO - Party Rock Anthem ja I'm Sexy And I Know It. Mitte, et need lood mulle meeletult meeldinud oleks, aga neid kuulis söögi alla ja peale, küll originaalis ja erinevate miksidena.. rääkimata siis veel nende põhjal tehtud paroodiatest.

2011 aastaga tulevad mulle kindlasti ka kohe meelde Rihanna - We Found Love; Liis Lemsalu ja tema plaat (mis on minu arvates väga super!); Kelly Clarkson - Mr. Know It All, Getter Jaani ft Mihkel Raud - Me kõik jääme vanaks; Bruno Mars ja tema lood; Lady Gaga oma muusika ja melodraamaga ning kindlasti veel keegi, kelle ma ära olen unustanud.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Õnneks kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Nii raha, kui ka pere suhtes.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
End liigutanud. Rohkem kasulikum olnud. Abivajajaid rohkem aidanud. Külastanud veel rohkem oma vennatütart Delisat, kes on ainus lastest, keda mul igal ajal võimalik näha on.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tegelikkuses möödus terve mu aasta nagu orav rattas, aga sooviksin, et oleksin isegi neil vähestel vabadel hekedel, mis mul oli, vähem aega surnuks löönud ning rohkem produktiivne olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?
Armusin üha rohkem ja rohkem oma kallimasse, kelle pihta oma esimesed armunooled juba 2010 jaanuaris viskasin. See tuletab mulle meelde, et umbes poole kuu pärast tähistame juba oma teist õnnelikku aastat!

21. Kui palju üheöösuhteid?
Päris kindel 0. Võin oma selleaastased väljaskäigud vist üldse kahe (kui mitte ühe) käe sõremedel üles lugeda, sest pidevalt oli tegemist kõige muu, kui vaba ajaga.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Desperate Housewives. Kodutunne.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Mulle ei meeldi sõna "vihkamine". Raske on inimese elu, kes elab aastast aastasse ja muudkui vihkab. Nimetagem seda lihtsalt ebasümpaatiaks. Ning eks leidub ka selliseid inimesi.

24. Parim raamat, mida lugesid?
Olen lugenud nüüd nii paljusid raamatuid, et lausa patt oleks valida nende seast vaieldamatult parim eksemplar. Üks siiani kõige südamelähedasem on mulle Keno Blisteri jutustus nimega "Kas sa nutad, kui ma suren?". Samas armastan ma ka kõiki John Grishami teoseid ning nende hulka veel teisigi erinavate kirjanike bestsellereid. Häid raamatuid on meil küll.. oleks vaid samapalju lugejaid!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Liis Lemsalu repertuaar.

26. Mida sa tahtsid ja said?
Töö. Ma tõepoolest väga tahtsin just seda tööd ja.. saingi!

27. Mis oli selle aasta parim film?
Ma ei käinud kinos ega tõmmanud kodus alla nii palju filme, et ma nüüd oskaks valida lausa aasta parimat filmi. Ent üks väga hea oli "Hangover 2" ja sellest isegi veel parem "Mis su number on?".

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Sain 20, juubel. Viisin oma parimad sõbrannad Estonia kaheksanda korruse panoraambaari, sõime-jõime-rääkisime ning naersime end lihtsalt hingetuks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Kui mu ema elaks mulle palju-palju lähemal..

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Midagi erilist vist muutunud ei ole. Enda stiili on üldse raske kirjeldada, sest ma pole sellele väga mõelnud. Enamasti kannan seda, mis mugav ning ilu pärast suuri ohvreid ei too. Väljaarvatud siis, kui need 12cm kontsad on tõesti vastupandamatult ilusad.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Enamasti töötab mu mõistus täitsa iseseisvalt, ent kui tõesti kergelt kuskile poole kalduma hakkab, hoiab ikka Tristan mind kahe jalaga maa peal. Üks neist kordadest oli muide too õhtu, kui see liiklushull meile risti vastu sõitis ja ma kodus kuidagi tema needmist lõpetada ei suutnud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
Jan Uuspõld!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Kõik, mis puudutas toimetulekut, heaolu, sotsiaalset kindlustatust ja turvalisust lastega. Laste sotsiaalpoliitika Eestis jätab minu arvates siiani soovida.

34. Keda igatsesid?
Ema. Tunnen temast alati puudust.

35. Kes oli parim uus tutvus?
Töökaaslased Karin ja Rele.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.
Ole alati valmis appi tõttama ning abivajajat aitama, sest ei või iial teada, mil ise abi vajad.

Niiet.. kallid sõbrad! Soovin teile parimat vana-aasta lõppu ja soovin, et teiegi saate selle veeta kõigiga, kes teile vähegi kallid! Olge tublid!

Tegevust igavlejatele

Hei-hei! Kui teil jõulude ja aastavahetuse vahele jääva aja vahel midagi erilist teha pole olnud, siis soovitan teile kahte raamatut, mida ajaviiteks lugeda võiksite. Mulle endale meeldib väga "igavledes" raamatut lugeda, sest siis kaob igavus sekunditega!

Esimene neist on Tess Gerritsen'i kirjutatud "Vilemees". See on tõesti väga-väga põnev raamat ja haarab lugeja endaga kaasa juba esimeste lehekülgedega! Mäletan, et ostsin selle raamatu võileivahinnaga mingil suvalisel päeval, kui raamatupoodi sisse astusin. Paar päeva hiljem otsisin ta ülesse Rahva Raamatu e-poest ja selgus, et tegelikkuses maksab ta üle 16 euro. Tol päeval oli lihtsalt hea päev. Tiraaž ise on läbimüüdud, aga usun, et raamatukogust peaks ta ikka saadaval olema. Kõigele lisaks on tegemist New York Times bestselleriga, mis tegelikkuses räägib juba ise enda eest. Lugege, see on super!

Teine on Gwen Hunter'i "Uinu vaikselt" ja see meeldis mulle sama palju kui eelminegi! Nende kontekst on erinev, aga mõlemad on väga-väga kaasahaaravad. Vaatasin just Rahva Raamatust, et seal on ta hetkel müügil 15 euroga, mina ostsin selle raamatu järjekordselt mingil suvalisel päeval paari euro eest. See ongi üks hea põhjus, miks aeg-ajalt raamatupoodidesse sisse kiigata - tihti tehakse teatud raamatutele ühepäevalisi allahindlusi umbes 80-90% ulatuses ning järgmisel päeval on tal jälle täishind. Samas eks raamatukogust on ta ka kindlasti kättesaadav ja kel huvi, siis lugege. Tõeliselt hea kirjutis ja igav ei hakka mitte ühelgi leheküljel!

Liiklusidiootidest

Saime eile õhtul kahe sõbrannaga kokku, muljetasime jõuludest ja uue aasta plaanidest ning sõitsime niisama mööda linna ringi. Ühel hetkel sõitsime pikal peateelõigul, kui sekundimurdosa vältel sõitis kõrvalteelt umbes 130 km/h risti üle tee mingi teine sõiduk nii, et tee suitses ja meie südamed seiskusid. No vähe sellest, et linnas tuleks piirduda ikka 50 km/h, ei ole vist mõtet rääkidagi anna teed liiklusmärgi tundmisest. See oli aus sekundite mäng - oleksime 3 sekundit varem tema teega ristuvale teele jõudnud, oleksime praeguseks hetkeks kõik taevariigis olnud. Ja see pole mingi liialdus.

Ma olen juba ammu rääkinud, et see on lausa hämmastav, kui habras tegelikult me elu on. Ma võin terve oma elu elada õigesti, võin pidada kinni kõikidest liikluseeskirjadest, olla turvaliselt kinnitatud, sõita sobiva sõidukiirusega ning olla seejuures täiesti kaine, ent mitte iial ei ole ma kaitstud selle eest, et keegi teine idioot mind lihtsalt surnuks ei sõida. Pärast eilset situatsiooni kloppis mu süda veel tunde ja jalad olid täiesti süldid.. seda on keeruline ja raske kirjeldada, sest sellist hoobilist nõrkust polnud ma iial varem tundnud. Mul jääb üle ainult küsida, et mille kuradi pärast olen ma sunnitud elama koos sellise vastutustundetu tõprakarjaga, kes arvab, et selline asi võiks olla naljakas? Sajatasin eile koju jõudes tervet inimkonda kuu peale ja olin samal ajal südamest tänulik, et keegi seal kõrgemal ikka õigel ajal kodus oli.

Õnneks on Jumal aeglane, aga õiglane. Karmavõlg tasumata ei jää, olen kindel.

Jõuluõhtu võlu

Huhhh.. kingid on jagatud, söögid söödud, tantsud tantsitud ja nüüd on täpselt õige aeg end veidikeseks diivanile seedima sättida. Peab tunnistama, et olgugi, et olen juba üsna vana ning kinkide jaoks ideeliselt teisejärguline, oli minugi selle aasta kingikott kohe eriliselt priske. Ühes kõige muuga sain ka kauaoodatud vesilokitangide omanikuks ja ma olen selle üle väga-väga õnnelik! Kes teab, ku-i-i-iii ilusaid lokke nendega teha saab, teab täpselt nende väärtust! 

Eile käisime jõule pidamas ka isa, vanaema ning venna juures ja järgmisel nädalavahetusel saabub koju ema! Küll ainult nädalaks, aga minu jaoks on see peaaegu nagu terve igavik. Seega.. jään aastavahetust pikisilmi ootama! Teile aga imelist jõuluaega ja väärikat vana-aata lõppu!

                                                                                        Teie Kats

Lumememmesupp

Veetsin viimased paar tunnikest mulle juba armsaks saanud köögilaua taga, mida ülejäänud pereliikmed hellitavalt "päkapikutöötoaks" kutsuvad ning nokitsesin valmis selle aasta jõulude viimased kingid. Inglise keeles on selle maiuspala nimeks snowman soup, eesti keeles ristisime selle õega lumememmesupiks. Selleks läheb sul vaja kakaod (mina kasutasin Dumle oma, sest see on eriliselt njämma), šokolaadinööbikesi, vahukomme, kotikesi (neid saab Tiimarist), natuke paela, millest lipse teha või kui ise ei oska/viitsi võib ka need valmis kujul osta ning ka pakkepaela, millega kott kinni siduda. Idee on selles, et kingisaaja saab sinu kinkepakist lõpuks kokku keeta kakao, lisada sellele šokolaadinööbid ja vahukommid ning lasta heal maitsta. Minu arvates on see suurepärane alternatiiv šokolaaaditahvlile või muule kommikarbile, mille väga edukalt kingikotti võib pista. Kingikoti juurde tuleks kindlasti siduda ka väike sedelike või kaardike, kirjeldamaks kingisaajale, et millega on tegu ning mida ta antud kotikese ja selle sisuga teha saab. Usun, et Eestis ei leidu palju inimesi, kes varem lumememmesuppi on saanud!

Mina meisterdasin neid valmis 4 (sest vahukommid said lihtsalt otsa).. aga ei ole välistatud, et homme mõne juurde teen, sest mulle hakkas selle idee ja võlu väga meeldima. Selle tegemine on tegelikult imelihtne; minul võttis kõige rohkem aega erinevate vidinate paki külge sidumine.

Niisiis - kõige alla kakao, siis šokolaadinööbid, seejärel vahukommid ning seote paki kinni. Panete külge lipsukese, sedeli ja kui soovi, siis ka mõne vahva kommikese nagu minul on ühe küljes jõuluvana ja teise küljes koolimaja. Sedelikesele ärge unustage kirjutamast, millega on tegu ning mida nendega teha tuleks ning.. jääge kiidusõnu ootama!

Rahulikke pühi teile, kallid!

Jõulukohv

Tegin valmis veel ühe jõulukohvi. Purgi valik osutus läbipaistva asemel sini-valgeks seetõttu, et kingisaaja serviisi, suhkru- ja teetopsidega läheb see ideaalselt kokku.

Kokkuvõte № 4

Otsustasin, et hakkan kokkuvõtteid tegema iga kuu aja tagant. Kahekuulise vahega lähevad numbrid juba uskumatult suureks ja tegelikult pakub nii Blogpatrol kui ka Blogger Stats ülevaadet ühe kuulise, nädalase, päevase ja aastase ülevaatena. Kahe kuu kokkuvõtet tehes tuli mul jagada, korrutada, liita ja lahutada nii palju, et see võttis lihtsalt ebamääraselt palju aega.. seega, möödunud on eelmisest statistikast täpselt kuu aega ja eks siis näis, kuhu suunas liigub areng.

Siiani on blogi saanud kokku 38 856 klikki. Neist 2226 tehti eelneva kuu jooksul. Ühes päevas sai blogi seega 63 klikki.

Kes on minu kõige suuremad refferrerid (ehk kuidas või kelle kaudu jõutakse just siia)?

1. www. google.ee (289 korral)
2. domar.ru (46 korral)
3. www.google.com (34 korral)
4. blog.tr.ee (32 korral)
5. halavihikuke.blogspot.com (25 korral)
6. britzik.blogspot.com (23 korral)
7. webcache.googleusercontent.com (22 korral)
8. alittlebitofkerttuslife.blogspot.com (19 korral)
9. cattivascloset.com (13 korral)
10. mannupannu.blogspot.com (11 korral)

Enim Google search'is kasutatud otsingud, mille kaudu on jõutud siia (kõik otsingusõnad muutmata kujul):

• sushi (51)
• suitsusilmad (31)
• geelküüned (21)
• simone stravinsky (11)
• easter (10)
• suitsusilm (10)
• home (9)
• new years eve (9)
• thunder (7)
• new year's eve (5)

Kommenteerida oskaks vaid nii palju, et nagu ka eelmisest kokkuvõttest näha võis, on keegi Simone guugeldamise endale ikka tõsiseks südameasjaks võtnud. Võiks siis ju juba mõista, et siit ei leia tõenäoliselt keegi seda, mida tema kohta otsima on mindud.

Selle kuu jooksul on blogi kogunud kokku klikke 11 erinevast riigist. Neist enim muidugi Eestist (1708), seejärel Soome (130), USA (111), Saksamaa (86), Venemaa (60), Norra (44), Kanada (17), UK (11), Ukraina (10), Iisrael (6).

Valdav enamus (87%) kasutab operatsioonisüsteemina Windowsi, 6% Macintoshi, 2% iPadi, 1% Linuxit ja alla selle jäävad veel SymbianOS/9.3, Android, iPhone, iPod ja Playstation Portable.

Kuu aega tagasi oli blogil 34 followeri, nüüd on 35. Lihtne matemaatika ütleb, et see on +1 follower. Aitäh teile!

Natuke veel nokitsemist

Mõtte sain siit - Marley blogi. Kasutada võib kõikjal, kus fantaasia vähegi lubab. Need siin piltidel on küll võrdlemisi suured, aga tegin mõned sellised ka, mis on üsna väikesed (ja mis seetõttu nõuab ka rohkem nokitsemist) ning neid saab väga edukalt kasutada näiteks kinkepakil roseti asemel. Kinkepaki peal jäi väga efektne!

Hea investeering iseendasse

Lugesin juba ammu-ammu kuskilt netist, et nüüd on võimalik lasta teha endale juuste ja peanaha analüüsi mikrokaameraga, mille abil selgitatakse välja sinu peanahatüüp, millises olukorras on sinu juuksestruktuur ning milliseid tooteid tuleks tegelikult kasutada. Kuulsin Grete blogist (usun, et valdav enamus teist tunneb teda vähem või rohkem isegi), et seda saab teha ka Pärnu I.L.U. juuksestuudios. Ma arvan, et ma isegi mitte ei mõelnud ka, kui ma juba googlist juuksestuudio numbrit uurisin ja seejärel neile koheselt helistasin. Sain ääretult palju teadmisi sellest, mille peale poleks ma ise osanud tullagi. Ja juuksed said väga palju kiita! Oma suures nooruse lolluses rikkusin oma juukseid väga korralikult - olen olnud absoluutne plaatinablond, triibutatud ja mida iganes kõike nende värvide vahepeale mõelda üldse saab. Umbes aasta ja kolm kuud tagasi astusin juuksurisalongi sisse ning palusin värvida oma juuksed tumepruuniks.. osalt selleks, et ma väga seda ise tahtsin ning osalt ka seetõttu, et lõpetada oma juuste piinamine. Sealt maalt alates olen kulutanud palju aega ja hulga eurosid, et oma nooruse arvele kirjutatud vead sirgeks siluda. Juuksuri jutt oli tõesti nagu muusika mu kõrvadele - terved, paksud (ühest nääpsust kasvab välja ligi 4 karva; tavaliselt kasvab umbes 2) ja elujõulised juuksed. Juuksed ise küll väga paksud välja ei paista, sest juuksestruktuur on mul üsna peenekoeline, aga siiski... tundub, et lause "neli karva kolmes reas", mida pidasin oma juuste motoks, käib lõpuks ometi minust lihtsalt kaarega mööda. Ja hoolduse tulemus on tõesti lihtsalt väga super!

Salongist ostsin kaasa ka ühe mulle täpselt sobiva šampooni ja kavatsen peale oma praeguse maski lõppemist, osta juurde kindlasti ka selle sama sarja maski. Et oma teadlikkustki tõsta ning olla iseendas toimuvaga hästi kursis, soovitan seda soojalt kõigile. Salongist väljusin mina küll rohkem rahulolevamalt kui eales varem!

Pilt ise on tehtud muide umbes kaheksa tundi pärast salongist lahkumist, niiet vahepeal jõudsin ära käia Tallinnaski ning jalutada veel meeletu tuule ja näkkupeksva vihmagi käes.. ent siiani on juuksed täiesti pulksirged. Ja kõige parem osa selle loo juures on muidugi see, et neid polegi üldse sirgendatud! Käige ära.. te ei kahetse!

Le night out

Mainisin mõned päevad tagasi, et kavatseme oma gümnaasiumiaegse klassiga kokku saada ja koos midagi põnevat ette võtta. Saimegi eile õhtul Hahni Pubis kokku, sõime-jõime ja lobisesime end lihtsalt täiesti tühjaks. Mulle jääb see õhtu veel väga pikaks meelde, sest näha nii palju nostalgiliselt erilisi inimesi korraga ei ole midagi muud kui suur ja uhke ülevoolav rõõm. Tervet õhtut saatis lihtsalt lagisev naer ja sellele kõigele tagasi mõeldes on meel super! Ei midagi muud, kui et.. jään järgmist korda ootama!

Natuke nokitsemist

Tahtsin teile näidata midagi, mis on super jõulukink kõigile kohviarmastajatele. Lisaks heale kohvile, saab kingisaaja kaasa sinu südamesoojuse ja pühendumise, mille väärtus töötab tänapäeval vanemate inimeste puhul eriti hästi. Miks mitte kinkida see emale või vanaemale.. või kas või mõnele heale sõbrannale! Kõik, mis selleks teha tuleb, on osta poest üks ilus purk, pakk kohvi, soovitatavalt jahvatatud muskaati (mina ostsin nad pähklite kujul, niiet pidin neid ise jahvatama), pakk vaniljekauni, jahvatatud ingverit ja kaneeli. Segate kõik kohvi sisse ja valmis ta ongi!

Purgi kaunistamiseks panin talle ümber natuke punast paela ja pakkisin tsellofaani sisse. Peale sidusin enda tehtud kollasest paelast lipsu ja nii ongi. Ma arvan, et kõik kokku maksis umbes 13 euri, aga kui teil on kodus mõni vajaminev asi juba olemas, saab ka odavamalt. Kõige kallim sellest muidugi kohv! 

Minu kallid!

Nii nagu heal lapse on mitu nime, on heal tädil mitu last. Ükskõik, kui palju raha ei saaks mul olema ka kunagi pangaarvel või ükskõik kui suur poleks ka kogu minu vara materiaalne väärtus, sellist rikkust ei ületa mitte eal mitte miski. Kui uued lapsed rikkust juurde muidugi ei too. Love you to the moon and back!

Viimane koolikell on helisenud

Nonii.. selle aasta viimane koolipäev sai minu jaoks täna oma ametliku lõpu. Seljataga on hunnik eksameid ja arvestusi ning hoolimata sellest, et jaanuaris on tulemas neid vähemalt kaks veel, on tunne lihtsalt super! Hea on mõelda, et see osa on nüüd tehtud ja jõulupuhkus - just siin ta ongi!

Sel nädalavahetusel on mul plaanis saada kokku oma gümnaasiumiaegse klassiga. Tulemas pole küll kõik viimse kui ühe meheni (ja muidugi ka naiseni), aga valdav enamus peaks siiski olema esindatud. Mõndasid neist olen selle pooleteise aasta jooksul (just siis me ühiselt lõpetasimegi) vahelduva eduga ikka näinud, mõningatega neist suhtlen ma igapäevaselt tänase päevani ning otseloomulikult on lõviosa neist ikka sellised, keda ma selle pooleteise aasta jooksul pole mitte kordagi näinud! Pean tõdema, et sellest on nii äärmiselt kahju, et me lihtsalt pidime miskit ette võtma ja noh.. just nii see sel laupäeval olema saabki! Sellest, kui kiiresti läheb aeg ülikoolis võrreldes gümnaasiumiga, võiks lausa raamatu kirjutada. Mäletan täpselt, et kui ma alles kümnendasse astusin, siis tundus kaheteistkümnes klass ja lõpetamine väga kauge tulevik. Nüüd olen juba teise kursuse tudeng ja kõikide eelduste kohaselt peaksin hakkama järgmisel kevadel lõpetama! Gümnaasiumis möödusid need kolm aastat nii nagu aastad ikka lähevad; ülikoolis aga oleks kõik nagu karusellil liikuma pandud ja maha ei saa enne kui lõputöö kirjutamiseks läheb. Iseenesest pole nii ju ülikoolis käia vigagi, kui kõik justkui linnutiivul mööda lendab, aga noh.. eks tuleb tunnistada, et tegelikult tuleb siin ikka kõvasti vilet ja vatti ka näha. Nagu meie üks esimese aasta õppejõudegi ütles: "Aga kas teie tahaksite oma lapsele arsti, kes kõik tööd E peale tegi?" Eee..eee-eei proua, ei soovi. Ja loodan, et mitte keegi teist samuti mitte. Aga mis seal ikka.. unustasingi end juba siia heietama.

Kuna kooliasjadele järgnevad kaks nädalat kindlasti enam mõelda pole vaja, sean end muretult vaheaja lainele ja kavatsen oma patareid algava aasta madinaks kõvasti täis laadida. Homme ongi plaanis mu lemmiktegevus shoppamine, et viimased jõulukingid ja kõik selleks vajalik valmis oleks. Vähe jännis olen omadega Tristani jõulukingiga, sest mu algne kingiplaan kukkus kolinal läbi, aga mis seal ikka, ma ei heida meelt.. küll lookas poevitriinid ja jõulusära mulle häid mõtteid süstib. Head pühadeaega ja hoidke end!

Ilus üllatus

Üle pika aja mõtles õnn ka minu õuele kõndida. Võitsin The Body Shop'i kehakreemi ja Toni&Guy palsami ja šampooni pelgalt sellega, et tellisin endale järgmiseks aastaks Cosmopolitani aastatellimuse ning olin esimeste seas. Ilus kink peale eksamit number kuus!

Märk maas

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, et jään aga rõõmsalt Pärnusse talve ootama, siis palun väga - eile oli ta siin täitsa olemas! Täna, hommikul ärgates ja kalliga juuksurisse tormates, ei olnud lumest enam isegi mitte ühte helvest järel! Ainult vihm, vihm ja veel kord vihm! Kamaluga tuult ka muidugi. No miks sa ilmataat meile nii teed? Keegi ei palu ega ootagi ju sellist meeletut lumelaviini nagu sa meile eelmine aasta kaela saatsid, aga valge maa paari sentimeetri paksuse lumekihiga ei ole ju üldse palju palutud. Minu arvates.

Nädalavahetus ise, sõltumata ilmast, mis välja absoluutselt ei kutsu, on möödunud siiski oma tavalises elurütmis ja ükski käik käimata või tegu tegemata pole sellepärast veel jäänud. Neljapäeval (paljude jaoks veel vägagi argine, end minu jaoks täitsa vaba päev) käisin külas oma pisikesel nööbil. Viimasel ajal olen avastanud end justkui märkamatult erinevate poodide lasteosakondadest, kust ma iial kaks kätt taskus välja jalutada ei saa. Ma ei tea miks, aga kui ma endale uut pluusi ostes mõtlen umbes neli korda üle, et ei tea kas mul seda ikka nii väga vaja on, siis teistele ostes ei mõtle ma kulutatud rahale ega selle tegelikule vajalikkusele iial. Lahkus siis on minus lihtsalt üüratu! Aga no ma ei tea.. püüa sa siis 74 cm riietest mööda kõndida. No lihtsalt ei oska! 

Minu kulla!

Homseks ja järgneva nädala alguseks on aga fun part läbi ja tuleb suure hooga hakata eksamiteks õppima. Tõenäoliselt sel ajal suurt juttu oodata pole, aga annan endast parima. Karoliine küsib mult niigi üle päeva, et miks ma igapäevaselt blogi uuendamas ei käi, ta käivat siin 3 korda päevas närviliselt uurimas ega midagi vahepeal juurde pole tekkinud. Mitte et me  ⅔  oma ajast koos ei veedaks, aga.. see selleks. Olge tublid ja kirjutamiseni!

Lõpp paistab..

Olgugi, et Tallinna ja Pärnu vahemaa on ainult sada kakskümmend viis kilomeetrit, elavad need kaks linna täiesti erinevas kliimavööndis. Hommikul (või mis hommikul, ikka lõuna ajal) kooli poole tõtates laius igal pool paari sentimeetri paksune lumekiht ning taevast sadas aga muudkui juurde. Õhtuks Pärnusse jõudes polnud siin aga lumest mitte märkigi - selle asemel sadas otse näkku uduvihma ja igal võimalikul hetkel tuli nina ette vaadata, et mitte järgmisesse lompi hooga sisse astuda. Jään siis ikka aga pikisilmi ootama, et talv ka Pärnusse jõuaks. Hetkel meeleheitlikult vastu elutoaakent pekslev vihm selleks suuri lootusi vist kahjuks veel ei anna, aga lootusekübemeke jääb ju alatiseks.

Olin selleks nädalaks valmistanud end ette tugevaks õppimiseks ja sellele keskendumisele, sest kavas oli kolm arvestustööd, mis otsustavad hinde kõigile kolmele ainele. Neist kaks sai juba eilse ja tänasega tehtud ja viimase teeme homme, kodus ja internetipõhiselt. Idee järgi oleks pidanud olema mul loenguid ka homme, aga kuna õppejõud teatas, et ei saa homme meie meeldivas seltskonnas viibida, ei jäänudki meil muud üle, kui kõik kooris härdalt kurvastada. Seda, kui kurb see sündmus tegelikkuses on, võib igaüks endale ise ette kujutada. 

Nii..et..siis.. järgmine nädal ongi sess, mõned eksamid ja arvestused ning puhkus alaku! Kõige iroonilisem on muidugi see osa, et õppetöö algab meil juba 2. jaanuarist uuesti peale, aga no mis sinna ikka parata. Kaks nädalat on ka ikkagi puhkus missugune! Peale jõulude tuleku ootan väga ka aasta-vahetust, sest selleks aastaks on meil kalliga tehtud väga erilised plaanid, kuhu mahume ainult mina ja tema. Mõtlesime, et kui kõik eelnevad aastad on saadud teha midagi sõprade seltsis, siis teeme see kord erandi ja jätkame traditsiooni järgmine aasta jälle. Sounds good? Mina arvan küll!

Käega katsuda ei saa

Jõuluaeg kogu oma rahulikkuses paneb alati mõtlema igatsevalt neile, keda meil enam pole ning mõtisklema selle üle, kas see maailm, mida me käega katsuda ei saa, on olemas või on ta pelgalt meie hea ettekujutuse vili. Ma ei ole usklik ega pea mingeid muid rituaale, kui et külastan advendiajal vähemalt korra kirikut ning süütan tähtsatel päevadel hingede austamiseks küünlaid, kuid usun siiralt, et keegi kõrgem on kuskil olemas. Olgu selleks siis kas või karma. Olen miskipärast veendunud, et elu ei saa olla nii must-valge, et sa sünnid ja sured ja sinna vahele ei jää mitte midagi. Seal vahel on terve maailm.

Loen hetkel ühte raamatut, mis räägib erinevatest paranormaalsetest nähtustest, hingedest ja paljust muust sellisest, mille peale pool maailma lihtsalt silmi pööritab ning ütleb, et - pole olemas! Olgugi, et raamat pole absoluutselt tõsieluaineline ning on kirjutatud pigem ikka romaanina, kirjeldab ta uskumatult hästi kõike seda, millesse me tegelikkuses hästi uskuda ei tahaks. Mind paneb selliste teoste lugemine nägema nii palju seoseid ja muid lülisid, millele ma iial varem tähelepanu pole pööranud, ent mis võib-olla ehk seda siiski nõuaks. Kui me oskaksime usaldada enda intuitsioone nii pimesi nagu me näiteks kas või sõpru usaldame, võiksime kõik karmale keskmise sõrme püsti kerida. Reaalses elus, teeb seda aga hoopis karma meiega ning oleme mingis punktis kõik tema elavad marionetid.

Kuidas on aga lood teiega, kas Teie usute hingedesse? Või on teil muid põhimõtteid/kogemusi, mis teile just sellise vaatevinkli on andnud? Andke teada!

Keerates lehti..

Lugedes järjekordset ühte mu kindlasse favoriiti kuuluvat raamatut ning keerates ette selle teose viimast lehekülge, olen üle keha täis täiesti vastakaid tunded. Ühelt poolt olen lugetust lihtsalt niivõrd lummatud, et tahaks seda lugu kas a) kõigile viivitamatult edasi jutustada b) uuesti otsast ja algusest peale lugema hakata või c) olla tänulik kõige eest, mida ta mulle järjekordselt õpetanud on. Teisest küljest olen natuke õnnetu ka, et juba ongi lõpp; nii nagu nende heade asjadega ikka. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et nad ei loe, sest neid see ei huvita või siis tunnevad uhkust selle üle, kui saavad rind kummis kõigile kuulutada, et on elus lugenud umbes kahte raamatut ja needki olid tõenäoliselt algklassides. Minu arvates, on seda nö "lugemust" näha mõne juures kas või talle pelgalt peale vaadates - saan aru, et don't judge a book by it's cover, aga vahel polegi selleks palju vaja. Miks loetakse lastele õhtuti muinasjutte? Miks on oluline lapsena ise raamatuid lugeda? Miks põhikoolis nii palju kohustuslikku kirjandust on? Miks keskkoolis seda veel rohkem on? Ma ei arva, et nende küsimuste vastuseks oleks kehv klišee, et "raamatud on ilusad ja värvilised" ning "õpetajatele meeldib lapsi kiusata", vaid igal raamatul on jutustada oma lugu, mis pole sinna trükitud pelgalt kirjutamise pärast. Vähe sellest, et raamatute lugemine avardab silmaringi, kallutab sinu põhimõtteid, suurendab sõnavara ja parandab oluliselt eneseväljendusoskust, on see ka hea ajaviide. Minu jaoks vaieldamatult parim get-away igapäevaelust.

Olen võtnud endale omaette eesmärgiks lugeda läbi kõik, mis iial minu vana lemmiku Grishami sulest üldse kirjutatud on. Inglise keeles on tema raamatuid ilmunud ei rohkem ega vähem kui 25, neist eesti keelde on kahjuks tõlgitud vaid 15. Mina olen neist läbi lugenud täpselt viis. Eesti väljaannetest seega ühe kolmandiku. Kes veel ei tea, siis John Grisham on endine advokaat, kes kirjutas oma esimese raamatu seetõttu, et kuulis pealt ühe kaheteistaastase vägistamise ohvriks langenud tüdruku tunnistust ning mõtles, mis oleks saanud siis, kui selle tüdruku isa oleks kurjategijad tapnud; nii sündiski esimene teos nimega "A time to kill" (eestikeelsena on ilmunud pealkirjaga "Aeg tappa"), millest sai koheselt bestseller. Minule, kui õiguse tudengile, on see rohkem kui lihtsalt paeluvalt huvitav. Teades ise, kuidas tuleks teatud olukordades käituda ning lugedes siis seda, millega hoopis Grisham välja tuleb, tahaks talle lihtsalt plaksutada. Esimesena lugesin tema teoseid tegelikult juba gümnaasiumiaegadel ning ka siis tundusid need lood minu jaoks lihtsalt ahhetama panevalt head, olgugi, et mul õigusest endast suuremat aimdust polnud. Nagu näete, ahhetan siiani.

Kogusin kogu elumajast kokku kõik raamatud, mis viimase paari kuu jooksul ostetud on saadud. Mõni peaks veel minu mäletamist mööda ka Tallinnas leiduma. Kahjutundega peab tõdema, et ühtegi Grishami raamatut minu kollektsiooni veel ei kuulu, sest kogu varasem tiraaž on läbimüüdud ning praegune (viimased 3-4 teost) maksab 20 eurot tükk. Aga kiiret ju pole ja aega kollektsioneerida on. Andke teada, kes on teie lemmikkirjanikud (kui üldse on või loete lihtsalt erinevate kirjanike teoseid?) ning miks see just nii on. Seniks aga pange välja minnes ikka soojalt riidesse ja jooge palju kuuma teed meega, sest teie kurgu- ja ninapiirkond on esimesed, kes külmetusest kinni hakkavad. Olge tublid! 

"Lugemine pole mõtlemine enese, vaid kellegi teise peaga." A. Schopenhauer 

Kes teeb, see jõuab

Tänane päev algas umbes-täpselt kella kaheksase äratusega, mille järgselt oli aeg tunnike iseendale, et riided selga otsida, "nägu pähe teha", midagi hamba alla otsida, kogu vajalik tavaar kotti pista, enda järel uks lukku keerata ning suund Kadriorgu võtta. Täna toimus Eesti Näituste messikeskuses juba seitsmeteistkümnendat aastat järjest noorte infomess Teeviit ning just sinna me teel olimegi. Karoliine pidi seal olema modelliks oma õe uue kollektsiooni moeshow'l ja mina läksin algselt kaasa lihtsalt selleks, et paar abikäsi ei ole ju kunagi üleliiast.

Sellest, kuidas me läbi mingi salajase tagaukse poolkogemata sisse läksime, ma parem jutustama ei hakkaks, aga omamoodi naljakas oli see küll. Edasi tuligi kiirelt soeng ja meik teha, lavaproovi, riided selga ja let the show begin! Tüdrukud särasid nagu eredad tähekesed ja nad kõik olid nii-nii tublid!

Moeshow lõppedes läks terve päev edasi umbes sama kiirelt nagu ta alanudki oli - kiirelt koju, kiirelt kerge eine, kiirelt asjad kokku, kiirelt kooli, kiirelt bussijaama ja.. siin ma nüüd olen, kiiret enam ei kuhugi. Lõpuks ometi on käes nädalavahetus, mil aeg sõnaotseses mõttes jalaga tagumikku ei anna ning õhtul end väsinuna elutoadiivanile koos aurava teetassiga kerra tõmmates, võib eelnevale nädalale südamerahuga järele vaadata ning enda üle uhkust tunda. Üks lihtsaim viis, kuidas iseend millegi eest premeerida, ent minu puhul töötab see nii innustavalt hästi!