Bye-bye 2010

Tavaliselt pole ma kunagi mõelnud oma möödunud aastale - et mis läks halvasti või mis läks hästi, sest midagi megaoluliselt märkimisväärset otseselt meeles ei kõlgugi. Kindlasti on iga aasta midagi, mida meenutada. Midagi, mille üle kurb olla. Midagi, mille üle õnnelik olla. Mõeldes tagasi eelnevale 365 päevale.. võiks ja oleks meenutada nii mõndagi. Aasta 2010 jääb minu mällu templiks igaveseks. Sel aastal lõpetasin edukalt gümnaasiumi, kirjutasin 70-leheküljelise uuirimistöö, saavutasin informaatika olümpiaadil teise koha, astusin pika sammu edasi oma eluredelil asudes õppima kaua unistatud õigust, meie perre sündis uus tüdruk, mu pere kolis lõplikult Soome, sain üle 14 aasta pikkuse vahe nõelata herilaselt, sain teada, et olen mandariinide vastu allergiline, kolisin poole kohaga Tallinnasse, värvisin pea tumedaks, nägin elus esmakordselt 3D filmi.. jaa nii edasi. Need võib-olla tühisena näivad asjad peidavad endas midagi nii erilist, mida saabki kogeda vaid üks kord elus. Üks kord elus. Sõnad, mille sõnum võtab jalad võbisema,  tõstab ihukarvad püsti ja paneb üle kogu keha värisema. Üks kord elus, saab ka esmakordselt tõeliselt armuda. Aasta 2010 tõi selle minuni. Seda suurt ja tugevat tunnet peab ise tundma, et seda tõeliselt mõista. See tunne on sõnukirjeldamatu. Aasta 2010 pani mind aru saama, et haridus on tähtis, et unistused on vajalikud, et ambitsioone peab olema. Aga ei teadnud ma siis veel, et neist nimetatuist peavad olemas olema kõik, mitte ühtki ei või tuua ohvriks teise eest. See tähendab, et unistage, tahtke, soovige - kuid ärge iial unustage, et mõni "üks kord elus" näiv pakkumine jõuab teieni varem või hiljem, kui ta pidi tulema. Kui ei, ei jäänud te mitte millestki ilma ning kahetsus on viimane tunne, millega end piinama peaksite. 2010 on minu jaoks täht! Head vana aasta lõppu!

... ja veidi veel

Ei oleks vist eriti sobilik alata seda postitust pealkirjaga "Pühad vol 3", kuigi.. just sellest tahtsingi ikka sama hooga edasi minna. Peale õudset loksumist puudutasid jalad taas ka täiesti kindlalt seisvat Eestimaa pinda ja edasi ei suutnud enam ära oodata, mil päriselt koju jõuangi. Veetsime see aasta jõululaupäeva kallimaga eraldi - tema enda perega, mina enda omaga. Oh what a suprise eks, nagu seda poleks siit juba varem välja lugenud. Aga noh, just in case. Tegelikkuses oli ka variant, et tema tuleks minuga või mina jääks koju.. aga, see on lihtsalt paratamatus vist, et jõuludel tahab lihtsalt igaüks oma pere näha. Kallim ise sõnastas selle kokkuvõtvalt ja lühidalt: "Ah need ühed jõulud, kah asi, las jääda, meil järgmised 70 ju veel ees." Sellega oligi asi otsustatud. Jagasime koju jõudes omavahel kingitusi ja ma pidin oma pakki lahti tehes ära minestama, sest seal oli nüüdsest minu täiesti uus sirgendaja! Mäletan, et mainisin seda talle vist 2, võib-olla isegi 3 kuud tagasi poes jalutades, et tahaks näed just seda uut, aga kuna ta ei olnud just mingi leivapätsi hinnaga, siis sinna see asi jäigi. Poleks elus arvanud, et ta selle kõrva taha paneb ja oma peas selle niiviisi mulle välja genereerib.. aga kaching, just nii juhtuski. Endiselt kauneid pühi!

Pühad vol 2

Miks..seee..laeeev..niiiiiviiiisiii..loksub? Ehk siis jõulud Soomes selleks aastaks peetud ja sõidan laevaga Tallinna poole tagasi. Laev kõigub hullumoodi, pea käib sellest nii ringi.. the irony is that me oleme sõitnud alles 20 min. Aga see selleks. Mis ma jõuludeks sain? Ausalt öeldes käisin ma emaga nii mitu korda shoppamas, et ma ei saa enam isegi aru, millised asjad ostsime ja millised ma pakist sain. Õde kinkis mulle sõrmuse, mille peal on kaks südant ühendatud kuue valge kivikesega. "Tahtsin sulle kinkida midagi, mida vaadates sa alati mind saaksid meenutada ja nii oleks ma nagu kogu aeg sinuga," lausus ta mulle, kui kingi pakist lahti olin teinud. Süda tahab igatsusest juba praegugi lõhki minna, ehkki ma ju alles tulin sealt.. aga who said that life was supposed to be easy, nii nad räägivad. Koju jõudmist ootan ja igatsen aga samamoodi, sest, et.. nad on sellest isegi ju laulu teinud - all I want for christmas is you!

Hyvää joulua!

Saabusin hommikul Helsingisse. Seega, minu jaoks on jõulud alanud! Super fiiling on üle mitmete kuude taas oma pere näha. Olen tegelikkuses isegi nii lucky, et jõule saan see aasta pidada lausa kaks korda, sest siit koju minnes, ootavad mind ees veel bunch kalleid inimesi, kellega kogu merry go round veel ees ootab. Elu ei saa enam ilusamaks minna!

Teisse sama positiivseid emotsioone süstides ja maailma kauneimaid jõule soovides,
Kats

Slash

Sain eile üle piiiika-pika aja kokku oma parimate sõbrantsidega ja you can imagine milline jutuvadin ja naerulagin üle toa kajas, sest näinud polnud me teineteist üksjagu ja taas näha oli nii good. Õhtu lõpetasime ikka legendaarses Bravos, kuhu ma polnud eelnevad 7 kuud kordagi jalga tõstnud. Aga tabasin kohe kaks kärbest ühe hoobiga, sest klubis sattusin kokku ka vennaga, keda polnud ka miljooooonaa aastat näinud. Kodutänavas autolt maha hüpates ja läbi lumesaju koju jalutades olin nii õnnelik, sest seal ootas mind ees veel keegi, kelle nägemisrõõmu ei suuda asendada iial ükski muu asi siin ilmas. Armastan sind!

Punkt

Kooliga on selleks aastaks punkt.. oh finally! Või tegelt ega päris finito ju pole ka, sest üks e-kursus on ikkagi vaja uue aasta esimeseks poolkuuks ära teha, ent.. end tundes tean, et ega selle poole ma enne tähtaja õlale koputamist ju niikuinii ei vaata. Seega - punkt, mis punkt. Sellise suure vabaduse hunnikuga ei oskagi koheselt midagi ette võtta. Varem oli ikka, et mingi kohustus oli alati kuskil, aga nüüd justkui.. click ja tühjus. Ebareaalne  mõelda, sest mingi kahtlev tunne on ikka sees, et "nüüd ma midagi unustasin" või et "kindlasti oli siiski midagi..", aga tundub, et ei.. puhas puhkus ja muud ei midagi!

Mul on mõtted selle suure puhkusega nii laiali jooksnud, et midagi targemat mul hetkel öelda polegi. Hakkan kohe oma "Wild at heart" seasonit vaatama lootes, et homseks (ja ka further on) satub ka asjalikemaid mõtteid kupli alla. Fingers crossed!

Lumevõlumaa

Ma ei ole jõudnud siin veidi üle nädala piuksuda, sest kool oma eelmise nädala 9 töö ja selle nädalaste eksamitega on ikka eriline killer selgas olnud, you gotta see that to believe. Kuigi, tööd said kõik tehtud, hopefully ikka positiivselt, ja kuna ma olen tsiviilõiguses kontrolltööd headele hinnetele teinud, pääsesin eksamist ja sain aine kokku ikkagi A. Jehuu! Esimene eelolev eksami eeldustöö on nüüd neljapäeval ja siis kirjutan selleks aastaks koolile ametlikult  punkti.

Patt oleks jätta sellise winter wonderlandi sees elades temast rääkimata. Aias on umbes nii palju lund, et seda jätkuks nii järgmiseks kui ka ülejärgmiseks aastakski. Iga päev on lumelükkamine juba rutiinseks tööks saanud ja.. see isegi meeldib mulle. Ja rõõm on tõdeda, et peale pikki aastaid on ka päkapikk tee minuni leidnud. Ta ütles, et luges ja kuulis kuskilt nii mõndagi ja pani selle kõik kõrva taha. Näete nüüd ise, heade lasteni jõuavad päkapikud varem või hiljem niikuinii! Jõulud veedan see aasta Soomes, mis tähendab, et umbes nädala pärast ongi juba minek. I'll keep you posted.

So it is

Mõte, et nüüd-nüüd kohe kirjutan on mul siin peas kolksand juba päris mõnda aega, aga kuna tegeleda on tulnud nii siia saabunud õe kui ka koolitöödega, siis.. well, ütleme nii, et mingi ohver tuli tuua. Õde, õemees ja kogu kaasas olnud krempel sai täna viimaks lennukile ja peaksid vist nüüdseks kodumaal olema. Eestist lasid nad jalga juba eile, aga kuna Finnair muudkui aga streigib ja streigib, siis tekitasid nad neile mõningaid komplikatsioone. Aga nagu ikka - lõpp hea, kõik hea.

Viimasel ajal olen lugenud blogidest ja mujalt, kuidas nii paljud igisevad oma partneri ühe või teise vea kallal, arutlevad tema tegevuse või tegematuse üle ning sujuvalt läheb jutt üle ka rutiini tekkimisele, mis suhte nii crappy'ks on muutnud. Olenemata sellest, et oma harjumused olete te välja kujundanud koos, on ka selles süüdi just tema. Mitte, et ma nüüd mingi the mother of god oleks ja teaks täpselt, kuidas asjad ühel või teisel on, aga vahel tundub lihtsalt, et inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on. Ma oleks sellele mägesid liigutavale jõule very very thankful, kui ma saaks ja võiks oma kallimaga päevast päeva koos olla ja mitte tunda seda meeletut igatsust, mida ma aga paratamatult igapäevaselt tundma pean. Püüan sellele mitte mõelda, aga see polegi mõte, vaid tunne sinu seest, mis end ikka järjepidevalt meelde tuletab. Ma võib-olla ei oskaks nii tunda ega mõelda, kui mul sellist olukorda reaalselt käes poleks.. ning võib-olla seetõttu loobin kriitikat vales suunas neile, kes seda tunnet ju tundnud polegi, aga.. Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, et mida sa tunneksid siis, kui sa tuled koju, aga keegi sind siin ei oota? Kas sa oled kunagi mõelnud, mida tunneksid, kui peaksid iga jumala päev üksi voodisse pugema ja sama üksildaselt ärkama? Kas oled kunagi mõelnud, mida tunneksid, kui söögilauas istuks päevast päeva sina ja ainult sina? Kui sul pole enam seda kedagi, kellele igas olukorras toetuda ning kelle najal oma elu rajada?  Üritades end panna teise inimese olukorda ja mõelda vastuseid küsimusele "aga mis siis kui", jõutakse tavaliselt sellistele järeldustele, millele tegelikkuses jõuda poleks tahetudki. Selleks läheb võib-olla aega, et üldse mõtte tähtsusest kui sellisest aru saada.. aga ma usun, et... ühel heal päeval see aitab.

NB!

Tulin ainult ütlema, et mu vanem õde ja õemees on kohe-kohe Tallinna jõudmas ja meil tuleb lihtsalt hell of a fun weekend! Pole neid suvest saati näinud ja seega ootan kokku saamist juba väga. Kui must enne pühapäeva midagi kuulda pole, siis järelikult pole lihtsalt siia saidini jõudnud. Excitement!