Nagu kass ümber palava pudru

Eelmise aasta algul oli üks kutt, kellest ma omadega ikka väga sees olin. Ma tean ja mäletan, et olen temast siin rääkinud rohkem kui pelgalt vaid ühe korra. Mulle meeldis temas kõik - välimus, iseloom, olek, tema naeratus. Kogu kompott ühesõnaga. Saime tuttavaks, suhtlesime. Mitte küll midagi väga märkimisväärset, sest teema "mul on homme matas kontrolltöö" ei pakkunud mulle tema puhul eriti pinget, aga kusagilt tuli ju alustada siiski. See oli kestnud nii juba mitu kuud ja üha enam sisse ma jäin. Ma ei tea kas ta sellest ise aru sai, et ta mulle nii väga meeldis, aga noh, isegi kui ei saanud, siis oli üks "tore tüdruk", kelle kaudu ta sellest nii kui nii sotti sai. Ma arvan.

Mingi aeg kadus see hullus ära. Ta ei näidanud ise suurt huvi ja armastus ilma vastuarmastuseta pole teadagi - mittemingisugune armastus. Naljakas, et ma seda isegi armastuseks nimetan, aga okei, see selleks. Kui seda jooksuaega ajalisse skaalasse mahutada, siis mingi kena pool aastat kestis see hullumeelsus kindlasti. Kui mitte rohkemgi. Aga kuna meil ju otseselt midagi ei olnud ja teineteise ees kohustused puudusid, siis ühelt maalt kadusid kõik tunded ja tulid juba uued tuuled, mis pea vähe selgemaks puhusid. Suhtlesime ikka, aga vähesemal määral ja veidi teistsuguse kontekstiga. Noh, et kui varem ise südamekloppides tema vastu huvi tundsin, siis emotsioone kui selliseid see lugu minus enam ei tekitanud.

Hetkel on lugu nii, et ta vist ärkas kusagilt imedemaalt ülesse ja lendas tagasi maale. Ta otsib minuga kogu aeg kontakti, küll telefonitsi, küll internti kaudu või lihtsalt kusagil laivis juttu alustada püüdes. Jube kuidas ma vihkan seda "issand, kui loll ma ikka olin" tunnet, lamades diivanil kuulates ta häält, mille eest ma siis oleksin andnud ma-ei-taha-teada-mida. Nüüd saab seda niisama, söögi alla ja söögi peale. Põhimõtteliselt püüan ma öelda seda, et nüüd tunneb minu vastu huvi vist tema. Aga mulle ei paku see teema üldse pinget! Nagu polekski kunagi midagi olnud.

Kõige halenaljakam on see, et see on juba teine selline juhtum lähima aasta jooksul. Ma olen nagu neetud, et minuga alati nii läheb. Taolisi hetki minu elus on veel olnud. Mõnes mõttes olen ma õnnelik, et see lugu selline on. Võib-olla unistasin ja tahtsin ma siis valesid asju, võib-olla see polekski minu jaoks parim valik olnud. Sest midagi peab ju nihu olema, kui nüüd see teema mind nii külmaks jätab. Ju ei ole selles kõik ikka korras. Aga see "aga mis siis kui" tunne on nii näriv, et paha hakkab.

Oh why eks. Ma tahaks ise ka teada.



Katu