Hingelt ära

Võite kõik kolm korda arvata, kus mu nädalavahetus möödus. Bingo! Just seal jah. Reedel läksimegi ainult selle Dirty Sexy Money pärast, laupäev pidi aga olema põhi pidupäev, sest siis oli seal PÜG reunioni afterparty ja mu kalli vennakese sünnipäev. Kui sa seda lugema satud, siis tervitused sulle, Martin, nii kinnist sind nägid minu silmad elus esmakordselt. Aga pole hullu, sinu 22 on mulle piisav vabandus.

Jõin elus eile esmakordselt Vana Tallinnat. Issand, ma räägin teile alkoholist, aga noh andke andeks, ma kohe tahan oma kogemusi sellest jagada. Kuna ma kunagi varem vanakat joonud polnud, siis ma isegi ei kujutanud ette, mis maitsega see asi olla võib. Pudelilt vastusirendav "kergelt rummimaitseline" tegi pildi juba selgemaks. Aga seda ainult selleks hetkeks, sest pärast pudelikorgi maha keeramist kadus vägijook sealt nagu võluväel ja selgusest läks asi aina kaugemale. Pinnisin klassijuhatajalt välja ühe "ametialase" küsimuse, et millega seda juuakse. Vastuseks saadud apelsinimahl ja jää, pani jalad tagumiku alt välja võtma ja poodi jooksma. Hiljem soovitas üks sõber seda piimaga ka proovida. No, apelsinimahl oli parem, aga ka piimaga oli ta hea. Seega on ta jook, milles ei pidanud pettuma. Mu klassijuhatajal on hea maitse.

Enamik teist kindlasti loevad ja mõtlevad nüüd, et issand, küsis klassijuhatajalt alkoholi kohta, et mismõttes naguuuu. See et teil on või oli klassi ees kaardikeppi vastu lauda taguv vanake, kelle tunnis ei i ega a öelda ei tihanud, siis ei tähenda see seda, et minu koolielu sama hirmus on. Ta on noor ja noortepärane, samas karm ja ütleja, on olemas piir, kust üle ei minda ja kuna mulle meeldib asjadest rääkida nende õigete sõnadega, siis nii lihtne kogu see lugu ongi. Respekt on selline kahemõtteline termin. Respekteerimine ei tähenda alati kuninglikku kummardamist ja armu palumist, tehes ennast madalamaks kui muru. Respekti saab väljendada ka nii. Ja uskuge, nii on parem. Ja tervislikum.

Üldiselt ei tahtnud ma üldse rääkida klassijuhatajast või koolist, aga et keegi midagi valesti ei mõistaks, siis tuleb neid asju veits lahti seletada. Eksju onju, onju eksju.. Tegelikult on mul veel mõningaid asju südamel, mis siia minu true confessionsite juurde must be ilmuva peavad, aga neist ühel teisel päeval. Võib-olla juhtub see juba varsti, võib-olla mitte. Ma veel seedin veits.

Mu VT kaaslane

Oh seda kirjandit

Ma ei meeldi vist enam oma eesti keele õpetajale. Ma saan viimasel ajal talt kirjandite eest nii nadisid punkte ja miski pole kunagi hea. 53 punkti sain kirjandi eest. Sisu oli hea, point vägev, sõnakasutus fantastiline, liigendatusest rääkimata, aga ikka mingi pasane 3. Ma ei tea, eelmistel aastatel ei kirjutanud ma kunagi ühtegi kirjandit alla 80 puntki. 80 punkti ise oli juba oi-jumal-milline-häbi. Nüüd ole õnnelik, kui 50 punktigi kätte saad. Omast arust olen ma ikka samasugune, kirjutan ikka samamoodi, jutt jookseb nii nagu alati, aga midagi ikka ei sobi. Ta vist testib mind. Ja minu närve. Ma olen vastupidav selles vallas. Enne annab tema alla. Jään seda aega ootama.



PS! Ja nii kuradi naljakas kui see ka ei oleks, ma võiks sellelt õpetajalt kas või hindeks 1 saada - ma ei suudaks ikkagi ta peale vihane olla. Ta ei ole üldsegi iga tavaline õpetaja, seega ärge mu vingumist väga tõsiselt võtkegi.

Kesine värk

Esimesed kaks tundi kirjutasime täna koolis kirjandit. Ma arvan, et mingi umbes 800 sõna kirjutasin raudselt ära. Mõni jõudis selle ajaga vaevu 300 täis saada, aga ega selline jutupaunik nagu ma olen, siin polnudki midagi muud arvata. Kuigi kirjand ise suurem asi mu meelest polnud. On raske 90 minutiga midagi väga asjalikku kirja panna, eriti kui sa pead seal näitama oma iseloomu, mitmekülgsust, filosoofia tundmist, silmaringi, isikupära ja veel miljonit faktorit. Aga tehtud ta sai ja mis muud kui tulemusi oodata.

Imekombel pole ma isegi oma uurimistööga tegelenud. See on hetkel nii teisejärguline ja mingit motivatsiooni ka pole. See aasta mul nii raske ja keeruline teema, et paljas mõte sellest ajab kulmu kortsu ja meele mõruks. Aga mis siin ikka vinguda. Ühel päeval tuleb see asi ikkagi ette võta ja ära teha. Kättevõtmise asi. Nagu öeldakse.

Homme Bravos DIRRRRRRTY SEXY MONEY. Ilmselgelt sealt mu leiate, kui vajadus peaks tekkima.

Niu

Istudes siin, kõikvõimalikud valud koos igatsus deluxiga tagumikku tagumas, avastasin, et ma pole oma emmet näinud poolteist kuud. Tervelt 1 kuu ja 15 päeva. Olgugi, et ma olen iseseisev tüdruk, emme on ikkagi emme. Täna temaga telefonis rääkides langes see igatsusekoorem nagu vutivarustus mulle õlgadele ja nii niuniu on olla nüüd. Iga päevaga veendun ma aina enam ja enam, et ilma pikema vahemaata ei saagi kunagi aru saada, kui tähtis see keegi sulle ikkagi on. Ainult nii saan ma tõeliselt aru, mida elus väga hindan ja väärtustan, armastan ja hoian, tahan ja vajan.

Meie ühine supp

Lood, lood. Vot need lood on hetkel päris naljakad. Või noh, kelle jaoks naljakad, kelle jaoks mitte. Minu jaoks mõlemat, nii nuttu kui naeru. Noormees, kellest ma siin paar postitust tagasi kirjutasin on leidnud koha kellegi teise elus ja olus. Jah, see keegi on mu sõbranna. Ja noormees, kes kuulus varem päris tihedalt tema ellu, on järsku minu õuele ära eksinud. Me sõbrannaga oleme mõistvad. Rääkisime sellest. See ei ole tegelikult just väga tavaline juhtum, seega tuleb asja rahulikult võtta ja täiskasvanu kombel oma asjad sirgeks rääkida. Meie tänase päeva seisuga aastakümneid(!) kestnud sõprus ei pea sellepärast kannatama.

Sa ütled küll, et mul on suva ja mind ei huvita. See on vana asi ja las ta olla. His all yours. Aga ükskõik kui vabalt need sõnad sul üle huulte ka ei libiseks, sügaval sisimas sa ju tead, et päris nii sa ei mõtle. Selliste kohtade peal öeldakse ikka, et ega vana arm ei roosteta. Supist ma rääkima ei hakka, aga see supp ei jää iial niisama. Sinu elus tuleb, on ja jääb just neid hetki, kus sa leiad end elutoa diivanil patja kallistamas ja selle kõige üle järele mõtlemas. Ja seda mitte üks kord. Ikka korduvalt. Sa tead seda.

Ma tean, et tema tunneb nii. Ja ma tean, et mina tunnen nii. Väikeste mööndustega, aga üldjuhul jääb point ikka samaks. On keeruline suruda end mingitesse raamidesse ja paluda seda teha ka kellelgi teisel - see ei puutu minusse. Pealegi ei sõltu kõik ju ainult minust, vaid sinust ja neist teisest kahest ka. Aga me oleme tough enough ja ükskõik millal sa end sellepärast halvasti tundma ka ei peaks, siis tea, et sa lihtsalt pead mind usaldama. Mina usaldan sind ka. Aeg näitab, mis saab. Võib-olla polegi meile raame vaja. Võib-olla loksub kõik iseenest paika. Me saame hakkama, eks.

Sinu Katu

Üks hea vabandus

Palju õnne sünnipäevaks, kallis koolimaja! Me lähme seda tüdrukutega kluppi tähistama. Tõstke täna kõik oma pitsid, klaasid, tassid, pudelid ja kõik muud anumad Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi terviseks!


Ps! Tegelikult teame me kõik, et see on lihtsalt üks hea vabandus end täis kaanida. Või vähemalt PÜG abituriendid teavad seda küll.

Meie tervitame

Kunagi oli selline üritus nagu Manhunt 2009 klubis Sugar. Või noh, mis kunagi. 7. november oli see päev, seega pole sest tegelikkuses veel kahte nädalatki möödas.